Jaga:     
Kodu ja Aed

Püsikutest tarbeaed

Juba esimeste soojade ilmadega tahaks sõita suvekoju aeda üle vaatama. Uusi peenraid teha ja seemned mulda pista on ka tore, kuid

kõike ei pea igal aastal otsast alustama! Püsitaimede tarbepeenralt saab esimese suvekodu-söömaaja salati kerge vaevaga kokku korjata.

Sellise tarbepeenra jaoks ei ole vaja palju ruumi, piisab paarist-kolmest ruutmeetrist, et ka nõudlikuma kodukoka soove aasta läbi rahuldada.

Lisaks väga varajasele kulinaarsele kasule mõjub kaunilt kujundatud tarbepeenar ka „lillepeenrana“,

sest paljud sealsed asukad õitsevad oma ilusate aromaatsete õitega terve suve.
Salatitaimedeks sobivad sinna hapu oblikas,

verev oblikas, harilik nurmenukk, võõr-liivsinep (rohkem tuntud püsik- või metsiku rukolana) ning ürt-punanupp oma kergelt kurgimaitseliste noorte lehtedega. Nimetatud taimed on tublid ka seetõttu, et pistavad oma ninad mullast välja kohe, kui lumi läinud. Selle aja peale, kui linnarahvas suvekoju jõuab, on nad endale juba toeka korjamisküpse lehekodariku kasvatanud.
Nii salatisse kui ka supiroheliseks passivad laugud, näiteks karulauk ja murulauk, samuti

leeskputke verinoored võrsed.
Toitude maitsestamiseks või ürdivõi põhikomponentideks tasub kasvatada harilikku punet ehk oreganot, aed-liivateed ehk tüümiani ning aedsalveid. Mõnusa ürditee saab ka müntidest ja sidrunmelissist.
Kõiki nimetatud taimi saab kasvatada seemnest, kuid valmis peenra jaoks on aianduskeskustes müügil ka ettekasvatatud taimed. Tarbepeenar tuleks õues sättida päikselisele, parasniiske aiamullaga kasvukohale, kuid enamik peenra asukaist saab hakkama ka poolvarjus. Põhilised hooldustööd on kevadel mulla kobestamine ja taimede piiramine ning hiljem perioodiline rohimine ja kastmine, samuti vajavad need taimed väetamist. Toidutaimedele sobib väetiseks mõni orgaaniline mikroelementidega rikastatud väetis, neist tuntumad on kompost või mereadru lisandiga kanakaka graanulid.

NIPP
Maal olles ei tasuks salati koostisest ära põlata ka noori naadi, nõgese ja võilille lehti. Kindlasti sobiks neile kolmele aastaringne peenras elamine, kuid kuna seda väärt kraami leiab looduseski küllaga ja nad on üsna invasiivsed, võib need peenrast halastamatult välja rookida.

Sellisesse püsitaimede tarbepeenrasse maksab võimalusel pisut vaba ruumi jätta, mida igal aastal veidi eksootilisemate maitsetaimedega täita.

Näiteks aianduskeskustes on selleks otstarbeks müügil

rosmariin, sidrunhein, sidrunalosia, suhkruleht ja loorberipuu – kõik nad tunnevad end suvel õues kasvades väga hästi. Ainult talveks võiks nad kas talveaeda või linnamaja vähese küttega koridoriaknale talvituma saata. Kui sellist valget jahedapoolset paika ei leidu, siis peab oma peenrasse igal aastal uued eksoodid hankima, sest talve nad õues üle ei ela.

Hapu oblikas (Rumex acetosa) ja verev oblikas (Rumex sanguineus) on mõlemad väga varased tärkajad. Toiduks tarvitatakse noori hapukaid lehti. Hapu oblika lehed on tugevama, vereva oblika lehed pisut tuimema maitsega, aga see- eest näevad vereva oblika punased leherootsud salatikausis efektsed välja. Mõlemat taime tuleks parema väljanägemise ja suurema lehemassi huvides pidevalt tagasi lõigata. Kindlasti tuleks ära lõigata õievarred.
Harilik nurmenukk (Primula veris) sobib toiduks varakevadest kuni mai-juunini. Söögiks kõlbavad nii C-vitamiinirikkad noored lehed kui ka õied. Hooldus seisneb äraõitsenud õievarte ja vanemate lehtede eemaldamises.
Võõr-liivsinepi (Diplotaxis tenuifolia) ehk metsiku rukola lehed on vängema maitsega kui juba tuttava rukola ehk põld-võõrkapsa omad, mistõttu tasub söögiks napsata vaid väga noori lehti ning taime aeg-ajalt tagasi lõigata. Lehed muutuvad puiseks kohe, kui taim õitsema lasta.

Võõr-liivsinep on peenral usin edeneja ning teda tuleks igal aastal veidi piirata.
Ürt-punanupp (Sanguisorba officinalis) oma pitsiliste paaritusulgjate, saagjaservaliste lehtedega on ka tuntud ilutaim. Ovaalsetes nuttides tumepunased kuni punakaspruunid õied avanevad juulis-augustis. Toiduks tarvitatakse noori lehti. Hooldus seisneb äraõitsenud õievarte ja vanemate lehtede eemaldamises.
Laugud (Allium) meenutavad maitselt kas küüslauku nagu karulauk või sibulapealseid nagu murulauk. Kõigil laukudel on ka pilkupüüdvad õied – karulaugul valged, murulaugul heleroosad kuni purpursed või lillas. Karulauk on üks varasemaid salatitaimi, murulaugu võib peale õitsemist tagasi lõigata, peatselt kasvatab ta uued mahlased lehed.
Harilik leeskputk (Levisticum officinale) ehk taliseller on

kõrge kasvuga, lehtedel on väga tugev nn sellerimaitsega,

toidule lisamisel peab selle taimega esialgu ettevaatlik olema. Leeskputk on ka usin paljuneja, seetõttu peab teda igal aastal piirama. Et saada pidevalt noori ja mahedama maitsega võrseid, võib teda suve jooksul mitu korda tagasi lõigata.
Mündid (Mentha) on tuntud tee- ja ravimtaimed. Vähem teatakse, et eri liiki mündid erinevad üksteisest lehtede ja varte värvuse ning maitsetugevuse poolest. Ümarate, pisut sinakate ja pehmete lehtedega on õunmünt, tema sordil ’Variegata’ on lisaks valgekirjud lehed. Kõige tugevamat piparmündimaitset annab rohemündi sort ’Maroco’, mida ka maroko mündiks nimetatakse. Mündid on peenras invasiivsed, nende kasvatamisel tasuks kasutada mõnda juuretõket, nt istutada nad peenrasse kaevatud ilma põhjata ämbri sisse.
Harilik pune (Origanum vulgare) on tuntud pitsamaitseaine. Peenras moodustab ta kena aromaatse puhmiku, mis õitseb juulist septembrini. Et lehed on aromaatsemad enne õitsemist, võiks taime osaliselt tagasi lõigata. Pune ei ole invasiivne,

piirama või noorendama peab teda iga paari-kolme aasta tagant.
Aedsalvei (Salvia officinalis) on hallikakarvaste lehtedega igihaljas püsik, mis õitseb juunis ja juulis aromaatsete lillakassiniste õisikutega. Et tegu on igihalja ja pisut talveõrna taimega, võiks teda talveks katta nii külma kui ka varakevadise põletava päikese eest. Noorte lehtede saamiseks võib salveid suvel tagasi lõigata. NB! Tagasilõigatud taimed ei õitse!
Liivateesid (Thymus) on mitut liiki, nad on madalad, enamasti mitmeaastased pool- või kääbuspõõsad. Väikesed lehed lõhnavad meeldivalt. Sidrun-liivatee lehtedel on sidruni lõhn. Liivateed õitsevad juunis-juulis väikeste valgete kuni lillakasroosade õitega. Need taimed ei vaja palju hooldust. Sidrun-liivateed on talveõrnad, eriti hukutav on neile liigniiskus. Et liivateed on igihaljad, võiks ka neid varakevadise ereda päikese eest kaitsta.
Sidrunmeliss (Melissa officinalis), nagu nimigi ütleb, on sidrunilõhnaliste lehtedega tee- ja maitsetaim. Teda on kerge kasvatada, vaid väga külmal talvel vajab ta katmist. Melissi võib suve jooksul paar korda tagasi lõigata ning noorendada tasuks teda iga 3–4 aasta järel. 

0 kommentaari