Jaga:     
Kodu ja Aed

Magnoolia - ilus aga õrn

Reisidel meie inimesi võluvaid hurmavad magnooliaid kohtab Eestis harva, ehkki selle uhke taime külmakindlamaid liike on võimalik ka meil õitsemas näha.

Tekst: Rudolf Pehter

Magnooliate (Magnolia) perekond on üks iidsemaid puittaimede seas. On leitud teravalehise magnoolia (M. acuminata) taimeosade kivistisi, mille vanus on ligikaudu 20 miljonit aastat. Teadlased aga väidavad, et magnooliad võisid kasvada meie planeedil isegi juba 95 miljonit aastat tagasi.
Magnooliad on väga dekoratiivsed oma suurte ilusate õitega, mis püsivad puul paarist nädalast kuni lausa pooleteise kuuni. Perekonda kuulub 80 liiki, millest on aretatud ka hulganisti sorte. Osa magnooliaid kasvab oma kodukohas kõrgeks (30-meetriseks), meenutades puud, teised aga on madalamad (2-meetrised) ja laiema võraga ning näevad välja pigem kui põõsad. Eestis on magnooliad enamasti põõsa mõõtu, kuid näiteks Põlvamaal Maaritsa lähedal on ka korralik magnooliapuu – 90-aastane teravalehine magnoolia, 18 meetrit kõrge.

Kaunid ja suured õied
Lõuna-Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerika lõunaosas kohtab haljastuses palju suureõielist magnooliat (M. grandiflora). Õied on tal, nagu nimetuski ütleb, väga suured, läbimõõduga 15–20 (25) cm. Kuna see liik kannatab vaid 12–13 miinuskraadi ja sedagi lühiajaliselt, pole Eestis teda kasvatada võimalik. Kui hakata meilt lõuna poole minema, siis esimesi aedades ja parkides kasvavaid suureõielisi magnooliaid võime kohata alles Itaalia ja Prantsusmaa lõunaosas.
Eestis on magnooliad üsna vähe tuntud, kuid hoolimata sellest on mitmed neist meie oludes üsna vastupidavad, tuues aeda idamaist omapära ja eksootilisust. Hiinas näiteks on magnoolia naiseliku ilu sümbol. Viimastel aastatel on puukoolide valikusse tulnud nii eri vorme kui ka mõningaid liike. Igihaljad liigid meil vastu ei pea.
Ellamaa arboreetumis oleme katsetanud magnooliate liike ja vorme juba aastaid. Viimased soojad talved on soodustanud magnooliate head kasvu ja 2008. aasta kevadel õitsesid taimed väga rikkalikult.

Õrn juurestik
Magnooliate juurestik on väga habras ja õrn, mistõttu hukkuvad maa peal pottides kasvavad taimed juba miinus 10 kraadi juures. Ümberistutamist ja juurte kahjustamist taluvad nad väga halvasti. Seetõttu tuleb istutamisel nende juuri võimalikult vähe liigutada ja puutuda. Pärast istutamist aga katta juurepealne 3–5 cm paksuse puukoore-haputurba seguga, mis hoiab talvel juuri mõnevõrra soojemalt.
Mitmed taimed meie arboreetumis on seisnud pärast istutamist jonnakalt mitu aastat, kasvamata sentimeetritki, kuid siis äkki on saanud hoo sisse ja hakanud viskama igal kevadel poolemeetriseid uusi kasve.

Kasvutingimused
Mullastiku suhtes on magnooliad nõudlikud. Enamik liike ja vorme eelistab viljakat, parasniisket, õhurikast värsket mulda. Muld peab olema kogu aeg parasjagu niiske, kuid mitte liiga niiske. Aga on ka liike, mis kasvavad liigniiskes, hapukas ja soises mullas.
Istuta magnoolia tavalisse aiamulda, millele on lisatud turvast, sest pigem võiks olla muld pisut happeline kui aluseline. Mulla pH ei tohiks olla üle 7. Istutusaugu põhja võib panna turbasegust kõdusõnnikut ning lehe- ja okkakõdu.
Magnooliale peab valima kasvukohaks päikselise või poolvarjulise ja kindlasti tuulte eest kaitstud sooja kasvukoha. Noored taimed vajavad Eestis talvekatet, kuid pärast nelja-viit aastat nad kohanevad ja nende külmataluvus paraneb. Külmemal talvel võivad külmuda vaid viimase aasta kasvud.
Magnoolia liike, mis külmas Eesti talves vastu peaksid, ei ole palju, kuid kogemused näitavad, et ka meil on siiski võimalik mõningaid liike kasvatada.

Eestis külmakindlamad magnooliad:
Teravalehine magnoolia (M. acuminata) – kuni 30-meetrine puu. Lehed suured, kuni 25 cm pikad, terava otsaga. 5–10 cm läbimõõduga õied kollakad või kollakasrohelised. Pärineb Põhja-Ameerikast. Suuremaid õitsvaid puid kasvab näiteks Peterburis ja Helsingis. Eestis kasvab kaks suurt puud Järvseljal – mis on meil üks külmemaid kohti! Ka Pärnumaal on teada üks kuuemeetrine teravalehine magnoolia.
Hondo magnoolia (M. kobus) – tavaliselt kuni 10-meetrine puu. Lehed 10–12 cm pikad, õied valged, kuni 10 cm läbimõõduga. Pärineb Kesk- ja Põhja-Jaapanist. Suuri õitsvaid puid kasvab Lätis, kuid ka ühel Pärnumaa hobiaednikul on aias neljameetrine hondo magnoolia, mis ka igal aastal õitseb.
Varimagnoolia (M. tripetala) – võib kasvada kuni 5–6-meetriseks puuks. Lehed kuni 50 cm pikad ja õied kuni 20 cm läbimõõduga! Pärineb Põhja-Ameerikast. Õitsvaid puid tean Lätis. Pärnumaal kasvab üks kolmemeetrine puu, mis pole aga veel õitsenud.
Sieboldi magnoolia (Magnolia sieboldii) – kuni 7-meetrine põõsas. Lehed 10–15 cm pikad. Õied 6–10 cm läbimõõduga. Pärineb Jaapanist ja Koreast. Eestis leidub 2–3-meetriseid õitsvaid põõsaid.

Külmahellemad, kuid samuti Eestis kasvatamist väärivad liigid ja nende sordid:
Liiliaõieline magnoolia (M. liliflora) ‘Nigra’ – aeglasekasvuline, kuni 3–4- meetrine põõsas. Lehed helerohelised ovaalsed, 10–15 cm pikad. Õied 10–15 cm läbimõõduga, väljast rubiinpunased, seest valged.
Loebneri magnoolia (M. ×loebneri) – Hondo magnoolia ja tähtmagnoolia (M. stellata) hübriid. Sort ‘Leonard Messel’ kasvab 2,5-meetriseks, õied on õrnroosad kitsaste kroonlehtedega. Rikkalikult lumivalgete õitega ‘Merrill’ kasvab kuni 4,5-meetriseks.
Soulange’i magnoolia (M.×soulangiana) – ‘Alba Superba’ on suurte valgete õitega põõsas. ‘Lennei’ on rikkalikult õitsev, väljast tumepurpurjate, seest heleroosade suurte ümarate õitega laiuv põõsas. ‘Speciosa’ on valgete õitega.
Tähtmagnoolia (M. stellata) – magnooliatest kõige varajasem õitseja. Ümara võraga kuni 3-meetrine põõsas. Õied lumivalged, kitsaste kroonlehtedega, täielikult avanevad ja lõhnavad. Sort ‘Royal Star’ on valgete õitega, ‘Rosea’ õied on aga roosakasvalged.

0 kommentaari