2
fotot
Kindlaid reegleid kuhikpeenra rajamiseks pole. (Pilt: Therese-Liise Aasma)
Jaga:     
Nipid

Kuidas luua hooldusvaba kuhikpeenart

Kuhikpeenra kihiline ülesehitus matkib metsa all toimivat ja taimedele meeldivat looduslikku kasvukeskkonda. Nii saad väetisevabalt ja vähese hoolega terved ning tugevad taimed, sest peenar katab kõik nende vajadused.

Mitme kihiga hugel- ehk kuhikpeenar koosneb pehkinud palkidest, okstest ja muust orgaanilisest materjalist. Loomuliku loodusliku protsessina kõdunevad lehed ja pehkiv puit hoiavad peenras parajalt niiskust, isegi põuasel ajal, ning vabastavad pidevalt taimekasvuks vajalikke toitaineid.

Aktiivsed mullamikroorganismid vastutavad selle eest, et kasvupinnas oleks püsivalt huumuserikas ja soe. Peenra sisemuse ümbertöötlemisele aitavad kaasa vihmaussid, sest neile meeldib niiske ja orgaaniliselt rikas pinnas. Tänu neile on mullas ka rohkem hapnikku. Õhuline pinnas seob hästi niiskust ja toitaineid, nii et taimejuurtel on seal lihtne kasvada.

Peenart ei kaevata pärast rajamist kunagi üles ja alates teisest aastast pole seda vaja ka eriti kasta. Vertikaalne pind soojeneb kiiresti, pikendades taimede kasvuperioodi.

Peenra loomise põhimõtted

Kindlaid reegleid kuhikpeenra rajamiseks pole. Kohanda soovitused vastavalt oma aia oludele ja käepärastele vahenditele.

Pea meeles!

Selleks et vesirotid ja mutid kuhikpeenrast enda uut peakorterit ei teeks, lao süvendisse palkide alla suurtest kividest kiht.

Peenar võiks olla vähemalt 250 × 150 cm suurune. Optimaalse suuruse määrab aia suurus ja peenra eesmärk. Suure peenra rajamiseks laenuta väike kopp.

Võid rajada ka mitu piklikku või ruudukujulist peenart või neist hoopis mõne muu kujundi luua.

Peenar tuleks võimalusel rajada põhja-lõuna suunda, sest siis on valgustingimused kõige optimaalsemad.

Tee kindlaks, millisest suunast puhuvad su aias külmad tuuled. Samas arvesta, et teiselt poolt on peenar ise kõrguse tõttu tuuletõke ja loob aeda sooja nurgakese.

Loe edasi maikuu Nipiraamatust!

Kindlaid reegleid kuhikpeenra rajamiseks pole. (Pilt: Therese-Liise Aasma)