Tarbija

Lugejakiri | Riideost taasavatud kaubanduskeskuses: prooviruumid on kinni ja desovahendist saab üledoosi! 

Ohtuleht.ee, 12. mai 2020, 10:53
Foto on illustreeriv.Foto: Stanislav Moškov
Õhtulehe lugeja jagab esmaspäevast poodlemiskogemust ühes suures pealinna ostumekas. 

Suundun ostukeskusesse kella 18.30 ajal õhtul, sest vanad teksad ei kannata enam kriitikat ning kevadjakki ega jalanõusid pole – ei saa ju 18kraadisele soojusele sulejopes vastu minna. Internetist selliseid riideid tellida ei julge, sest kui ei sobi, on posti teel riideeseme ümbervahetamine ja tagastamine üpriski keerulised protseduurid.

Samal teemal

Aga nagu selgus – ega eriolukorras poodlemine lihtsam protseduur pole. 

Ostukeskuse parkla on avamisõhtul autodest pungil. Sisse-välja voorib kümneid inimesi, väljujatel suured ostukotid käes. Väga vähesed kannavad maske. Sisenen ettevaatlikult, teistest ohutusse kaugusesse hoides. Esimese asjana desinfitseerin käed kohe ukse juures. Põgenen poekoridorist kiirete sammudega kauplusesse, kust alati häid teksasid olen saanud. Kassajärjekorras tungleb kamp teismelisi noori. "Hoidke pikivahet, ärge elage üksteisel seljas," peab müüja neid korrale kutsuma. Üks noortest köhatab. Põgenen kaupluse teise otsa.

Kahman kaks paari teksasid kaenlasse ja mõtisklen, kuidas see proovimine siis korraldatud on. Prooviruumini jõudes võtab mind seal vastu silt: "Suletud. Meil kehtib 30päevane tagastusõigus – proovi kodus!" Okei, väga mõistlik. Ostan teksad ilma proovimata ära. Enne maksma minekut ootan, et kassajärjekord 0 inimeseni tühjeneks. Kodus selgub, et õnneks sobivad uued kuluvad ideaalselt!

Kui näiteks Sportlandis valvab teenindaja, et keegi ilma käsi desinfitseerimata poodi ei siseneks, siis teistes kauplustes selline asi väga silma ei hakka. Küll on vahendid igas poes kassalettidel olemas. Mõnes poes on teenindajal visiir või kaitseklaas ees, mõnes toimub müük nagu ikka.

Ühes odavama kaubaga poes valib vene keelt kõnelev naisterahvas oma mehele teksasid ja müüja seisab kohe tema kõrval ning aitab püksikummi venimise testi läbi viia. Kliendi ja müüja pikivahe on umbes 10 cm. 

Ühes keskmise hinnatasemega brändipoes on asjad imelikult suure allahindlusega. Veebipoes müügil olnud 60euroseid käekotte müüakse 22 euroga ning ilusaid värvikirevaid mantleid 40euroga. Imelik! Ega see pood ometi hingusele ei lähe?

Inimtühjas naisteriiete poes räägib müüja parasjagu telefonis oma töökaaslasega, kes uurib homseks töövahetuseks maad. "Hommikul kohe hakkasid inimesed tulema ja õhtuni välja. Aga praegu saame ise valida, kas paneme poe kell 20 või 21 kinni. Täna ma olen 21ni, rahvast jagub." Jakki otsivast minust, kes ma olen praegu ainus klient, ei tee telefoniga ametis olev müüja välja, vaid liigub taharuumi, kus jätkab telefonikõnet. 

Kuulsas pesupoes hulgub õhtu varjus üksainus noorpaarike, kelle meespool naisele püksikuid valida aitab. "Need sa mulle juba ostsid ja ma pole neid kordagi kandnud," nähvab tütarlaps noorhärrale. 

Ühes pigem noortele suunatud kaupluses on hommikul müüjate poolt ilusti välja sätitud teksapüksteriiuliga 1:0 tehtud – see on segi tuhnitud nagu sigade songermaa. Igal pool kaupluses vedelevad lettide vahel selga proovitud rõivad ja kahemeetriste vahedega kassasaba ulatub poole poeni. Mis siis, et kell juba 20.30 on saanud ning pood poole tunni pärast suletakse.

Ka jalanõupoodi siseneb kell 20.50 veel vähemasti neli inimest, kes tulnud viimasel minutil uusi jalavarje soetama. Muideks – jalanõusid poe pinkidel jalga proovida on lubatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et elu esmaspäeva õhtul pealinna poodides käis päris usinasti. Mis siis, et avamispäeva hommikul ilmusid meediaportaalides galeriid pooltühjadest poodidest – õhtuks oli riideost tuurid üles võtnud. Ega siis eriolukorraski palja tagumikuga käia saa! Desovahendit kasutasin ma kahetunnisel osturetkel vähemalt kaheksal korral ja poodlemise lõpus on käed kuivad ning valutavad – täielik üledoos!