Inimesed

Kuldmedaliga kooli lõpetanud noormees: „Vaimustumine ja pühendumine on nakkav, see sütitab!“ 

Ia Mihkels, Õhtuleht, 23. juuni 2020, 11:59
Kadrina keskkooli lõpetas tänavu 60. lend. Reio Opromeil (tagareas paremalt kolmas) on põhjust endaga rahul olla, sest kooliaastatel tehtud tõsine töö on end kõigiti ära tasunud: tulemuseks lisaks keskkooli lõputunnistusele ka kuldmedal - tänavu oma kooli ainus - ja CNC-operaatori paberid Rakvere ametikoolist. Foto: KUMA FOTO
Allolev lugu, milles Kadrina keskkooli abiturient Reio Opromei räägib tavatust koolikevadest ja oma tulevikuplaanidest, ilmus Õhtulehe maikuu koolituslisas. Tänase seisuga on Reio juba Kadrina keskkooli vilistlane - ja tänavu oma kooli ainus kuldmedalist. Palju õnne kõigile tänavustele lõpetajatele! 

_______

„Ma ei oska öelda, kus täpselt võiksin kümne aasta pärast omadega olla või mida teha, aga ma loodan, et saan seda, mida teen, teha pühendumise ja vaimustusega, olla selle juures kogu südamega – minule on see hästi tähtis,“ ütles Kadrina keskkooli abiturient Reio Opromei oma tulevikuplaanidest rääkides.  

Seda, et koolilõpukevad kujuneb niisuguseks nagu see praegu on, ei osanud veel aasta algul ette kujutada ükski tänavune abiturient. „Otsekontakti õpetajatega pole olnud, aga õnneks on selgunud, et kõik vajaliku saab siiski ära teha, eriti kui endal on vähegi huvi kooliasjadega tegelda,“ rääkis Reio eelmisel nädalal. „Mitmes mõttes on distantsõpe olnud siiski ka huvitav, see on lükanud liikuma päris palju ideid, kuidas annaks kooliharidust ümber korraldada ja mitmekesistada – näiteks kuidas oma ala tippude antud tunnid võiksid jõuda ka kõige väiksemasse kooli. See on hästi tore! Aga kool on ikkagi suhtlemise koht. Suur seltskond ja selles hakkamasaamine, suhted kaasõpilaste ja õpetajatega – juba see õpetab iga päev midagi, arendab sotsiaalse suhtlemise oskusi, kohanemisvõimet, meeskonnatööd ja muid edaspidises elus hädavajalikke oskusi. Selleks on vaja reaalset suhtlemist, ekraani vahendusel kokkusaamistest ei piisa.“

Iga oskus tuleb elus kasuks

Reio on kogu oma kooliaja olnud hea õpilane ja aktiivne tegutseja mitmes vallas, muu hulgas on ta palju käinud aineolümpiaadidel. „See on ehk väikese maakooli eripära, aga meil on kuidagi nii välja kukkunud, et enam-vähem üks ja sama seltskond teeb kõike – lööb kaasa kõikvõimalike kooliürituste korraldamisel ja osaleb ka võistlustel-olümpiaadidel, kus vaja oma kooli esindada,“ tõdeb noormees. „Eks õpetajatele jääb see aktiivsus silma ja siis tehaksegi igasuguseid pakkumisi. Ühelt poolt on aineolümpiaadidel osalemise põhjuseks kindlasti kooli huvi oma esindus välja panna, aga ju on seal mängus ka mingi isiklik saavutusvajadus, tahtmine midagi ära teha, iseendale midagi tõestada. Endal peab ikka huvi olema, sest olümpiaadideks valmistumine tähendab päris tõsist lisatööd.“

Lisakoormus Reiot ilmselgelt ei heiduta, vastupidi: keskkooliõpingute kõrvalt õpib ta ka Rakvere ametikoolis. Miks küll? „Aga miks mitte?“ küsib Reio vastu. „Kui pakutakse huvitavat võimalust, miks siis mitte sellest kinni haarata? See Kadrina keskkooli koostööprojekt Rakvere ametikooliga on korraldatud nii, et keskkooliõpinguid väga ei segagi: on tsükliõpe, rohkem koolivaheaegadel. Õpin CNC-pingi operaatori eriala – lühidalt  tähendab see puidu töötlemist arvuti juhitava seadmega. Olen saanud käia praktikal ja tänu sellele on mul üsna täpne ülevaade erialast, ettekujutus sellest, mismoodi üks ettevõte toimib, kuidas tellimus valmib, kuidas töö on korraldatud, kuidas ettevõtet juhitakse – kogemusi on kogunenud ikka väga mitme kandi pealt, keskkoolitundidega piirdudes poleks ma neid kunagi saanud. Olen leidnud palju uusi tuttavaid, ohtralt suhtlemisvõimalusi. Mööda külgi maha see kõik kindlasti ei jookse, iga oskus tuleb elus kasuks.“

Kooliraadio saatus hinge peal

Praegu veab Reio oma koolis kõige muu kõrvalt ka kooliraadiot – ja selle saatus paneb teda muretsema. „Kooliraadio on Kadrina keskkoolis vahelduva eduga läbi aegade tegutsenud, kord innukamalt, kord tagasihoidlikumalt, vahepeal ka päris vait olnud,“ räägib ta. „Kui mina alles algklassides õppisin, siis tegutses raadio täie hooga, vahepeal oli vaikus, siis jälle midagi katsetati. Kui olin 9. klassis, siis oli taas katsetamise aeg. Läksin ja pakkusin ennast ka punti. Võetigi. Teised on vahepeal kooli lõpetanud, nüüd vean seda ise. Natuke kahju on sellest, et ega teagi, mis edasi saab, järeltulijat praegu igatahes ei paista.“

Igas valdkonnas innukaks tegutsemiseks aega leidvale noormehele tundub isegi kummaline, et seni pole keegi ligi astunud ega pakkunud: teeme koos! „Ma ei tea, mis neid tagasi hoiab, kas on oma muude hobide-harrastustega nii palju tegemist või ei taheta ülearust tähelepanu, igatahes ei ole keegi ennast pakkuma tulnud. Aga ehk tekib huvi siis, kui selgub, et tegijat enam polegi,“ loodab ta. „Arvuti võib ju muusikat mängida, aga kui kooliraadio ikka päriselt tegutseb, on see hoopis teine asi. See võiks olla hea võimalus ennast proovile panna – eriti siis, kui sedasorti tegemised on kellegi tulevikuplaanides.“

Rohkem võimalusi

Senistele kooliaastatele tagasi vaadates leiab Reio, et koolis võiks rohkem olla võimalusi, mis arvestaksid õpilaste eripärasid. „Näiteks rohkem aega, et õpitavasse süveneda – mõnele õpilasele oleks see hästi oluline,“ on ta tähele pannud. „On neid, kes haaravad kõike lennult, ja neid, kellel see alati nii kiiresti ei käi, kellel oleks vaja teistsugust lähenemist, põhjalikumaid selgitusi – aga nad peavad üldise tempoga kaasa minema. Sellest saavad  mahajäämised alguse. Ehk kuluks gümnaasiumiski ära ka mõni pisut praktilisem õppesuund. Kurdetakse ikka, et meie koolimaja on mõttetult suur, ruumi on liiga palju – ehk võiks siis olla siin ka mingi praktilise õppe võimalus, suund, mis annab ka ametioskusi.

Ametiõppega hästi kursis noormees kinnitab oma kogemustele tuginedes, et kutsekoolidesse suhtutakse täiesti alusetult halvasti, kusjuures eelarvamuste küüsis polegi nii väga noored ise, kui nende vanemad. Ikka leitakse, et tingimata on lapsel vaja gümnaasiumi minna. Aga kas ikka on? „Kui läbi kolme aasta käib tõsimeeli kurtmine: milleks mulle need integraalid, milleks mulle tuletised, kus ma neid kasutama hakkan, miks seda vaja on – miks siis kulutada neid aastaid gümnaasiumiõppele? Mina näiteks tean, et mul on neid integraale-tuletisi vaja, sest tahan edasi õppida tehnikaülikoolis. Olen aga ka ametkooli omal nahal järele proovinud ja tean, et sealt saab tõepoolest väga head kutseoskused, millega saab pärast lõpetamist tööturul edukas olla – tõenäoliselt edukamgi võrreldes nendega, kes tulevad gümnaasiumist ühegi erialaoskuseta.“

Võtta ette üks asi korraga

Sel nädalal on abituriendid loodetavasti kooli pääsenud ja saavad eksamiteks valmistuda juba harjumuspärasemates oludes. Erandlik kevad annab küll võimaluse lõpetada gümnaasium ka eksamiteta, aga seda pole Reio kaalunud: „Tahan ju edasi õppida ja seepärast on mõistlik eksamid ära teha, endal on kindlam tunne edasi liikuda. Kõrgkoolidest on praegu mu sihiks Tallinna tehnikaülikool. See veendumus, et tahaksin saada hea tehnilise hariduse, on gümnaasiumi ajal tasapisi aina süvenenud, ju on siis ikka see reaalsuuna valik, mis gümnaasiumi astudes tehtud sai, olnud õige – ehkki huvi pakuvad mulle paljud muudki valdkonnad. Aga kes teab, mida tehnikaharidusega tulevikus kombineerida saab.“

Reio esimene plaan pärast lõpetamist on aga ajateenistus. „Tundub mõistlik, siis on sellega ühel pool, ei pea kogu aeg mõtlema, millal ja kuidas,“ on ta kõik läbi kaalunud. „On küll võimalus astuda kõigepealt ülikooli, siis minna ajateenistusse ja tagasi tulles hakata õppima, aga ma ei pea seda vajalikuks. Ei usu, et mul tekiks sissesaamisega probleeme, nii et parem võtta ette üks asi korraga, kui see on tehtud, siis järgmine. Mulle meeldib nii.“

Mida võiks tuua kaugem tulevik?

„Kui mõelda, kus ma võiksin olla ja mida teha näiteks kümne aasta pärast, siis kindlasti tahaksin, et seda, mida ma siis teen, teeksin hästi, pühendumise ja vaimustusega,“ avab Reio ka ootusi kaugemale tulevikule. „Kui peaks selguma, et esimene valik ei lähe ehk päris kümnesse, siis usun, et sellest pole midagi, alati saab suunda muuta, ümber õppida, ennast täiendada. Tähtis on, et saaksin selle juures, mida teen, olla kogu südame ja kirega. Mul on oma koolis õpetajaid, kes on tõelised oma ala fanaatikud. Nende vaimustumine ja pühendumine on heaks eeskujuks - see on nakkav, see sütitab.“

Eliitkooliga ühel pulgal

Eestis on kaks kooli, kust Tartu ülikooli teaduskooli korraldatava emakeeleolümpiaadi lõppvooru pääses tänavu koguni kuus õpilast: Hugo Treffneri gümnaasium ja Kadrina keskkool. Märtsikuusse kavandatud lõppvoor, kus pidanuks piirkonnavooru tulemusel osalema ka Reio Opromei, jäi paraku eriolukorra tõttu ära. Siiski: mis tunne on tavalisest maakoolist tulles olla samal tasemel kooliga, kuhu pääseb õppima läbi väga tiheda vastuvõtusõela – mis tähendab, et sinna on kokku tulnud helgeimad pead?