Inimesed

Kannapööre tööelus? Või suisa topeltsalto? Noormees räägib, kuidas temast sai muusiku asemel mehhatroonik 

Kaire Mets, Õhtuleht, 26. juuli 2020, 16:12
„Mehhatroonika on eriala, mis ei aegu, aga kus kogu aeg on vaja juurde õppida, sest tehnoloogia aina uueneb,“ ütleb Rinaldo Anni - kohe-kohe paberitega mehhatroonik. „Mulle õppida meeldib. Tahaksin pikemas perspektiivis hakata tegema selliseid seadmeid, mida varem tehtud ei ole.“Foto: Aldo Luud
Kannapöördeid tuleb inimestel tööelus ikka ette, vastse mehhatrooniku Rinaldo Anni lugu räägib aga lausa saltodest karjääriteel. Muutusi ei tasu karta, vaid need tuleb enda kasuks tööle panna, on tema moto. Praeguses kiiresti muutuvas ajas kõlab see väga asjakohaselt.

Rinaldost võinuks saada kutseline muusik – nii nagu enamikust tema koolikaaslastest Tallinna muusikakeskkoolis. „Kümnendas klassis sai mul aga viiulimängust isu täis ja kool jäi pooleli. Mul oli musikaalne pere ja vanemad ei tahtnud sellest midagi kuulda, aga mulle tundus, et keemia ja füüsika on hoopis ägedamad asjad, millega end siduda,“ räägib ta.

Nii astuski noormees hoopis ülikooli keemiat õppima ning tegi õpingute kõrvalt erialast tööd ühe ettevõtte kvaliteedilaboris ja maaülikooli taimefüsioloogia laboris ning vedas aastaid AHHAA keemiateatrit. „No olgem ausad, ülikooli lõpudiplomini ma siiski ei jõudnud, sest lõputöö jäi kirjutamata – töö osutus sel ajal diplomist olulisemaks,“ tunnistab Rinaldo. Ta tõdeb, et ülikoolist saadud teadmised ja oskused on tal ju ikka olemas, ehkki neid kinnitavat paberit pole. Samamoodi on lood muusikaga: sellestki pole Rinaldo loobunud, vaid mängib trombooni puhkpilliorkestris Popsid.

Foto: Aldo Luud

Tehnoloogiat tuleb kõikjal aina juurde

Töö laboris või teadusteatris on kahtlemata huvitav, aga seda tehes paitsba silma, kui kiiresti  ümberringi kõik aina tehnoloogilisemaks muutub. „Isegi laboris pole niisama katseklaase, vaid on mõõteseadmed ja automaatika, mis tähendab sensoreid ja kontrollereid,“ kirjeldab Rinaldo. „Kõike seda on vaja pidevalt hooldada, remontida, ümber ehitada, seadistada ja täiustada. Mind on tehnika alati köitnud ja nii hakkasingi otsima võimalusi, kuidas saada sellist kvalifikatsiooni.“

Korraga oli Rinaldol otsus küps: tuleb minna Tartu kutsehariduskeskusse mehhatroonikat õppima. „Kutsehariduse eelis on, et õppekava on lühike ja keskendub praktilistele oskustele – et lõpptulemusena suudaks mehhatroonika eriala lõpetaja komponentidest seadme valmis ehitada,“ põhjendab ta. „Otsust aitas teha ka töötukassa „Tööta ja õpi“ meede, mis toetab stipendiumiga neid täiskasvanuid, kes otsustavad tasemeõppes ümber õppida – täiskasvanud inimesele on selline toetus väga oluline, sest vaja on jätta oma töö ja pühenduda vaid õppimisele.“ Lõpuks oli Rinaldole oluline ka see, et mehhatroonikat saab õppida kodulinnas Tartus – talle ei oleks teise linna sõitmine sobinud.

Kutseõppe pluss – praktika suur osa 

Nüüd on kaks õppeaastat Tartu kutsehariduskeskuses möödunud ning tehnika, elektroonika, automaatika, pneumaatika, programmeerimine, metallitöö ja mitu muud oskust omandatud. „Mehhatroonika on väga lai valdkond, mis sisaldab tohutult palju praktilisi oskusi – alates kas või väga vajalikust jooniste lugemise oskusest,“ ütleb Rinaldo. „Meie kursusel on päris küps seltskond. Inimesed teavad, miks nad on siia tulnud ja see on aidanud luua tõsist suhtmist õppetööse. Kõik tahavad õpingutest maksimuni võtta, mitte vaid linnukese pärast kohal käia. Õpime ju iseendale ja ikka selleks, et tööle minnes omandatud oskusi rakendada.“

Kutsekooli eeliseks on praktika suur osa, tänu sellele saab kohe õpingute algusest peale üksikasjaliku ettekujutuse ka tulevasest tööelust. Rinaldo on valinud oma praktikakohtadeks enamasti ettevõtteid, kus tuleksid kasuks ka tema varasemad keemiateadmised. Näiteks plastist survevaludetaile tootev Talent Plastics on hea näide, kuidas keemia ja mehhatroonika kokku saavad. Mullu sai Rinaldo Talent Plastics Tartust ka stipendiumi – tehnikavaldkonnas tegutsevad ettevõtted on aktiivsed oma stipendiume asutama ning võimalike tulevaste kolleegide õpinguid toetama.

Foto: Aldo Luud

Mehhatroonikuid on hädasti vaja

Tööstuses ja tootmisettevõtetes on tehnikat valdavaid inimesi vaja. „Meie erialal on nii, et osa lõpetajaid läheb pingioperaatoriteks, aga mehhatroonika on palju laiem ala ja mind huvitab just automaatika – probleemide lahendamine, seadmete ehitamine, seadistamine,“ selgitab Rinaldo. „Ettevõtetes on selliseid spetsialiste hädasti tarvis nii praegu kui ka paarikümne aasta pärast, sest tehnika areneb pidevalt. Masinad veel ise ennast ei ehita, ei projekteeri ega remondi. See eriala ei aegu, aga juurde õppida on vaja kogu aeg, sest tehnoloogia aina uueneb. Tahaksin pikemas perspektiivis hakata tegema selliseid seadmeid, mida varem tehtud ei ole.“

Seda, et mehhatroonikutele tööd jätkub, teab Rinaldo omast käest. „Kursuse listi tuleb pidevalt tööpakkumisi. Nii mõnelgi meie kursuse õppurist on töökoht juba olemas, nad ootavad vaid aega, kui kool lõpetatud. Meil on grupis 12 inimest ja neist ei pea küll keegi tööturule ootama jääma,“ on Rinaldo kindel.

Ta ise pole veel kellegagi töökoha asjus kätt löönud. „Tahan veel pisut ringi vaadata, sest eelistan töötada seal, kus endal õnnestuks võimalikult palju õppida ja edasi areneda,“ selgitab ta, miks kindel valik veel tehtud pole.

Kas vastne mehhatroonik on teinud oma tööelus kannapöörde või lausa topeltsalto, seda ei julge ta veel öelda. Küll aga on ta kindel, et uues ametis ootab teda huvitav töö ja karjäärivõimalused.