Nipid

NIPID | Müra vähemaks! (1)

Ille Grün-Ots, Kodukiri, 15. mai 2014, 07:51
Kuidas tulla toime müragaFoto: Freeimages.com
Eestis läbiviidud müra häirivuse statistilised uuringud näitavad, et kõige rohkem segab inimesi naabrite tekitatav müra, häirivuselt sellele üsna lähedane on tänava- või maanteemüra.


Muu välismüra (rongiliiklus, lennukid, tööstus) jääb kahest esimesest müraliigist tublisti tahapoole. Statistika on üks asi, reaalsus pisut teine. Tegelikult näitab statistika vaid seda, et enamjaolt teadvustavad inimesed kõrvalkorteritest, koridorist, keldrist või tänavalt (maanteelt) kostvat müra, kuid neid häirib ka muu müra. Näiteks lennukite müra, mis on inimeste jaoks autoliikluse mürast hullem. Pidev automüra osutub omakorda häirivamaks kui raudteelt kostev kolin, tööstusettevõtete müra on aga inimestel eriti raske taluda öisel ajal.
Müra on hakanud ka kinnisvarahindu mõjutama. Näiteks raudtee ääres paikneva kinnisvara hind on keskmisest kuni 10% odavam. „Raudtee naabrus mõjutab kinnisvara hinda kahel põhjusel: esiteks loomulikult rongide möödumisega kaasnev müra ja vibratsioon ning teiseks raudtee naabrusega kaasnevad ehituspiirangud,” nendib ERI Kommertskinnisvara Lahenduste OÜ hindamisosakonna juht Andres Teder.

Müra mõõdetakse detsibellides (dB). Tavaliselt tajub inimene kuni 120 dB helisid. Normiks loetakse sedagi, kui inimese kõrv eristab helisid alates 25 detsibellist. Edasi on tegemist juba kuulmislangusega.
Tervisekaitseinspektsiooni andmeil on öisel ajal lubatud müra piirväärtus eluruumides 30 dBA, päeval 40 dBA Tegelikkuses on selline müra selgesti kuuldav ja ei ole nii mõnelegi inimesele vastuvõetav. Paljudes riikides on nõuded elamute tehnoseadmete tööst põhjustatud mürale rangemad, näiteks Saksamaal on lubatud müra piirvääruseks öisel ajal 20 dBA.
Sageli on küttesüsteemide müra tonaalse iseloomuga – müras on selgesti eristatavaid toone, mis tunduvalt suurendavad häirivust. Tonaalne müra võib häirida ka siis, kui selle tase on madalam kui 30 dBA.

Korteris aitab uus heliisolatsioon
Kõrvalkorterist kostva olmemüra eest peaksid elanikke kaitsma nõuetekohased piirdekonstruktsioonid, mille vastavust heliisolatsiooni normidele on võimalik kontrollida. Tervisekaitseinspektsiooni Kesklabori füüsika labori poolt uutes elamutes mõõdetud heliisolatsioon jääb aga enamasti nõuetekohasest tunduvalt madalamaks. See on isegi madalam, kui oli ette nähtud vanades Vene ehitusnormides.
Kehva heliisolatsiooni põhjuseks pole halb ehituse kvaliteet, mis oli tüüpiline viga vanades paneelmajades, vaid uute kergete ehitusmaterjalide ja -konstruktsioonide ebapiisav helipidavus. Siiski võib uute elamute projektlahendustes juba siin-seal täheldada senisest suuremat kaitset liiklusmüra eest. Näiteks elava liiklusega tänavate lähedusse kerkivatesse elamutesse paigaldatakse tugevdatud heliisolatsiooniga aknaid, millel on mürasummutusega tuulutusavad, ka kasutatakse sellistes majades mehhaanilist ventilatsiooni.
„Kõige lihtsam variant, ja vahel ka ainus, ruum mürakindlaks saada on katta olemasolevad seinad ja lagi seestpool heliisolatsioonmaterjaliga. Põrandaga pole midagi ette võtta. Kui, siis natuke päästab hea paks vaip,” väidab aastakümnete kogemusega ehitusettevõtja Arne Kuusk.  Tervisekaitseinspektsiooni asjatundjad soovitavad heliisolatsiooni parandamiseks seinu täiendavalt vooderdada, näiteks õhuvahega paigaldatud plaatmaterjaliga (näiteks kipsplaat), kusjuures suurem õhuvahe annab paremaid tulemusi. Õhuvahe võib täita mineraalvillaga. Plaatide seina kinnitamisel tuleks kasutada elastseid vahetükke.
Ametkonnas põrandate heliisolatsiooni parandamise osas nii pessimistlikud ei olda ja soovitatakse katsetada põranda väljavahetamisega. Uue põranda tegemisel tuleks siis kasutada õigeid konstruktsioone ja materjale ehk siis näiteks varem kasutusel olnud mitmekihilises põrandas asendada puitkiudplaat suurema elastsusega materjaliga.
Seina ja põrandakonstruktsiooni vahele on oluline jätta umbes 2 cm laiune vahe, mis täidetakse heli isoleeriva materjaliga. Põrandaliistud võivad olla kinnitatud kas ainult seina või ainult põranda külge. Kasutada tuleb ainult teadaolevate heliisolatsiooniomadustega materjale ja konstruktsioone, mille valikulpeaks kindlasti konsulteerima ka ehitusakustika spetsialistiga

Maja puhul algab kõik projektist
„Ehitusel, siis ka igasugusel isoleerimisel, algab kõik projektist,” rõhutab Kuusk. Ja eesmärgist, mida tahetakse saavutada. Heliisolatsioon ei ole enamasti esimene asi, millele tähelepanu pööratakse. Kui üldse pööratakse. Põhiline on ikka maja konstruktsioonide tugevus, tuule- ja soojapidavus. Nii võibki tihti juhtuda, et istute näiteks oma ridaelamuboksis, hea soe, tuul ei vuhise, aga naabrite peretülist saate ikka osa. Või oskate sõpradele-tuttavatele une pealt rongiplaani ette vuristada, sest teie kodu asub raudtee ääres.
Maja projekteerides tuleks vaadata ka seda, et magamistuba ei plaanitaks otse katlamaja kõrvale. Tänapäevased kütteseadmed on küll võrreldes nõukogude-aegsetega üsna vaiksed, aga ikkagi. Kui olete aga ostnud maja, kus selline tobe planeering juba tehtud, oleks Kuuse sõnul kõige targem tegu magamistuba lihtsalt mõnda teise ruumi ümber kolida. Tänapäevased heliisolatsioonimaterjalid on küll head, aga imet ei suuda needki teha.
Kui olete aga rumalaga peaga ostnud (või päranduseks saanud) krundi, mis asub mingi müraallika läheduses (raudtee, tehas, katlamaja jne), siis tuleks esmalt mõelda, kas ikka tingimata peate oma kodu sinna rajama. Kui jah, tuleks tellida kohale litsentsi omavad mõõtmisspetsialistid ja vastavalt mõõtmistulemustele juba projekteeridagi maja keskmisest suurema mürapidavusega. Ka aknaklaasid võiksid sellises kohas paksemad olla.
Näiteks saab mürataseme mõõtmise tellida Tervisekaitseinspektsiooni Kesklabori füüsika laborist (Tallinn, Paldiski mnt 81, tel 694 3539).

Fibo-plokk on hea heliisolaator
Kuusk peab parimaks heliisolatsiooniks fibo-plokke (kui tegu n.ö. kivimajaga): „Materjal peab olema poorne ja seda fibo on. Sest heli isoleerib väga hästi õhk, s.t õhk ei kanna heli edasi. Aeroci plokkidel pole ka viga.” Kui paks sobivatest plokkidest sein peab olema, et müra tuppa ei tule, siis seal pole Kuuse sõnul kindlat rusikareeglit olemas. „200-300 mm fibo plokk on aga juba päris hea heliisolaator, sinna täiendavalt enam mingit spetsiaalset heliisolatsiooni ei panda,” ütleb Kuusk.
Betoon on heli kinnipidamiseks üksjagu kehv materjal. Teistpidi ka: tõstke betoonlae ja –seintega tuba asjadest tühjaks ning saate tõelise kõlakoja. Selline kajav ruum mõjub aga igapäevaelus üsna kõledalt.
Betooni monoliitvalu kasutatakse tänapäevalgi eramuehituses päris palju. Ja siis tuleks Kuuse sõnul küll appi võtta täiendav heliisolatsioon, nii välisseintel kui ka tubadevahelistel seintel. On olemas spetsiaalsed heliisolatsioonplaadid, mis paigaldatakse majja sissepoole. „Need on enamasti korraliku viimistluse ja disainiga, mina ise kasutan palju näiteks Isoveri plaate, aga neid on ka Paroci omi. (Vaata ka www.isover.ee ja www.paroc.ee . Toim.) Plaate on nii seinte jaoks kui ka lakke paigaldamiseks,” valgustab ehitusettevõtja. Lagede jaoks on tema sõnul teine võimalus ka ripplaed, millel on ka muid praktilisi väärtusi: saab ebatasase lae sirgeks, selle taha saab peita kõikvõimalikke juhtmeid ja torusid.


Lakke akustilisest plaadist ripplagi
Kõige odavama konstruktsiooni ja materjaliga ripplagi ei pruugi hea heliisolaator olla, aga erinevad firmad pakuvad ka spetsiaalseid ripplaematerjale, nn akustilisi plaate, koos kõigi paigalduskonstruktsioonidega, mis just mõeldudki heliisolaatoriks (Saksa firma Owa, vaata www.owa.de; Isoveri Ecophon ripplaed, vaata www.ecophon.com ) ja mida meie kaubanduses samuti saada on. Sisuliselt koosneb selline isolatsiooniplaat pressvillast, mis juba isenesest on hea mürapidaja. Pluss spetsiaalse struktuuriga pind, mis samuti heli summutab. Tavalisest ripplaeplaadist on sellised muidugi nõks kallimad.
Ripplaega saab mürakindlamaks muuta ka vana paneelmaja korterit. Kuusk kinnitab, et eriti palju toa kõrgusest nii ei kaotagi: „Sellises majas ongi ainus võimalus teha teine lagi vanale peale. Karkass lakke, soovitavalt metallkarkass, mineraalvill või kivivill kõigepealt ja siis kasvõi kipsplaat peale. Kümme sentimeetrit on sellise lae paksuseks isegi palju, kuni 5 cm oleks paras. On olemas isegi vaid 2 cm paksusi laekarkasse.”
Vill aitab ka kõrvalnaabri vastu. Ikka karkass alla, vill vahele, kasvõi 10 cm, mingi plaat peale ja asi läheb paremaks. Kui nüüd veel hea paks vaip ka põrandale laotada, võib elu paneelmaja korteris täiesti inimväärne tunduda.
Puitkarkarkassile ehitatud eramajas tuleks Kuuse sõnul samuti villa kasutada, näiteks tubadevaheliste seinte puhul. „Kui vaheseinal on näiteks 90 mm karkass, siis ei tuleks seda vahet villa täiesti täis toppida. Mõistlik on jätta ruumi õhule ka, see aitab omakorda heli summutada,” õpetab Kuusk.
Seinte kõrval ei tohiks unustada ka põrandaid, kui tegu mitmekordse majaga. Tihti mõeldakse, et mida ma sellest villast ikka lae ja põranda vahele panen, pea-asi, et välissein soojustatud. Vill kahe korruse vahel on mõeldud aga justnimelt heliisolatsiooniks. Nii et ehituse käigus tasuks seda hoolega jälgida.
Sellise maja välisseinte puhul peab tavalise õuest tuleva müra kinni sein, mille karkass on 25 cm, katuslae oma peaks olema 35 cm paks. Vill vahel, tuuletõkkeplaat, välisvooder, sees ka plaat.

Müra mõju tervisele ja töövõimele
*Müra on peaaegu alati organismile kahjulik, koormates kuulmiselundit ja peaaju, välja arvatud väga nõrgad helid.
*Müra kahjustav toime oleneb heli intensiivsusest (dB), sagedusest (Hz), müra kestusest ja jaotusest (müraekspositsioon tüüpilise tööpäeva jooksul), kumulatiivsest müraekspositsioonist (pikema perioodi, näiteks aastate vältel).
*Müra sagedusvahemikus 2000–6000 Hz kahjustab kuulmist enam kui madalsageduslik. Samuti kahjustab kuulmist rohkem pidev müra kui sagedaste pausidega ekvivalentse helienergiaga müraekspositsioon.
*Kuulmisele mõjub kahjulikult juba 85 detsibelline müra, mis on veidi väiksem kui liiklusmüra tipptundidel.
*Müra soodustab väsimist ja paljude haiguste teket (kõrgvererõhutõbi, südame-veresoonkonnahäired, peavalu, unetus, väsimus, lihaspinge, stress, kontsentratsioonihäired jne). Maailmatervishoiuorganisatsioon WHO analüüsis mitut Euroopa Liidus müra kohta tehtud uuringut ning avaldas eelmisel aastal järeldused, mille kohaselt on müra tervisele ohtlik ja võib kahjustada südame tervist. Ühe WHO raporti koostamisel osalenud teadlase Truls Gjestlandi sõnul oli peamine järeldus, et südamehaiguste ja infarkti risk tõuseb koos liiklusest tingitud müraga (kui keskmine müranivoo tõuseb 60– 65 detsibellini ööpäevas). Briti ajalehe The Guardian andmeil suri Inglismaal 2006. aastal südamehaigustesse 100 000 inimest, neist 3000-l oli üheks haigestumise põhjuseks müra. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et müra tõstab une ajal stressiga seotud hormoonide kortisooli, adrenaliini ja noradrenaliini taset.
Mida kauem need hormoonid veres püsivad, seda suurem on risk, et inimesel tekivad eluohtlikud terviseprobleemid, näiteks südamehaigused, kõrge vererõhk või nõrgenenud vastupanuvõime

Erinevate häälte tekitatav müra
Kuna kuulmiselundi poolt vastuvõetav helirõhu tase kuuldelävest kuni valuläveni võib olla äärmiselt erinev, siis kasutatakse müra iseloomustamiseks helirõhkude logaritmil baseeruvat detsibellide skaalat, mis algab kuuldelävest. Vähim eristatav helirõhu taseme vahe on ligikaudu 1 dB. Müra iseloomustamiseks kasutatakse praktikas sagedamini A-skaalat. Sel juhul ei uurita müra spektrit (müramõõtja filtri sageduskarakteristik võtab arvesse ka müra erinevad sagedused). Täpsemaks uurimiseks tuleb mõõta müra erinevate sagedusvahemike puhul.
-tuule sahin puulehtedes – 10 dBA
-kella tiksumine – 20 dB
-sosin 1 m kauguselt – 20 dBA
-praktiliselt vaikne ruum – 40 dBA
-keskmise valjusega jutuajamine – 60 dBA, vali kõne – 80 dBA
-inimesi täis ruum ja enamik tootmistsehhe – 75 dBA
-sõiduauto 15 meetri kauguselt – 75 dBA
- keskmise tihedusega liiklus – 70 dB, tiheda liiklusega tänav – 80–90 dBA
-baar – 90–95 dBA, tantsupõrandaga baar – 90–100 dBA, elava muusikaga diskoteek – 95–115 dBA.
-müra ohtlik piirnorm – 85 dBA
-pneumaatiline puur – 100 dBA
-mootorsaag – 100–120 dBA
-valulävi – 120 dBA
-äike – 120 dBA
-rockkontsert – 120–130 dBA
-lennuk mõnekümne meetri kõrgusel – 140 dBA
-popansambel – 140 dBA
-püssipauk – 170 dBA

*Optimaalne müra 10–20 dBA esineb vaikse ilmaga vabas looduses. Kontoris on vastuvõetav müra 50–55 dBA, mis ei sega tööd. Üle 60 dBA müra hakkab segama keskendumist. Seda teeb eriti katkendlik ja impulssmüra, näiteks telefonihelin, teiste inimeste jutt, sissekostev tänavamüra. 70 dBA segab telefoniga kõnelemist, 80 dBA inimeste omavahelist suhtlemist. Ootamatu müra on häirivam ja tervisele kahjulikum kui harjumuspärane.

*Samas võib müra ka ergutada tööle.

*Vahel hoiab müra ära õnnetusjuhtumeid. See võib esineda ettevõttes, kuid sagedamini tänaval, kus inimene kuuleb läheneva liiklusvahendi mürinat.

Müra vähendamise esmaabi
*Tänavalt ruumi tulevat müra aitavad vältida aknaraamid, mil on mitu erineva paksusega klaasi.
*Piirded ja vahelaed peaksid kindlustama helirõhu taseme languse 40-50 dBA. Kui nad seda ei tee, peaks heliisolatsiooni parandama. Mida suurem on materjali mahumass, seda parem on ta mürakindlus. Seinte või lae katmine helineelavate poorsete ja urbsete materjalidega vähendab müra kuni 10 dB.
*Müra tekitavad seadmed tuleks paigutada omaette ruumidesse.
*Ventilatsioonitorustiku võiks katta plastmaterjaliga.
*Tonaalse, kindla sagedusega müra puhul tuleks kasutada antimüra, mis on vastupidises faasis, kuid sama amplituudiga heli.
*Töötajate omavaheline vestlus ei tohiks segada teisi ruumis viibijaid, tekitada müra üle 55 dBA. Kui see pole võimalik, siis suhtlusvajaduse korral peaks selleks olema omaette ruum; selle puudumisel tuleks tööruumist väljuda.

Allikas: Tervisekaitseinspektsioon

Samal teemal

12. oktoober 2019, 08:00
Väärt säästunipid: kuidas hoida kokku küttearvetelt?
17. detsember 2018, 10:56
Purustame müüdi: kas äädikaga tohib ikkagi pesumasinat puhastada?
2. detsember 2018, 08:50
Mida teha, kui radiaator ei lähe soojaks, külmub ära või kulub liialt kiiresti?

;