Jaga:     
Kodu ja Aed

5 jõululille ja mida nad õitsemiseks vajavad

Nii nagu on jõuluajal oma söögid, ehted, laulud, kingid, nii on sel ajal ka oma lilled – juba nende nimetamine toob silme ette selle pimeda aja särava püha.

Enamikul jõululilledel torkab silma midagi punast, olgu siis õied, viljad või lehed. Aga kuna inimene pole juba loomult päris rahul sellega, mida loodus pakub, vaid püüdleb erilise poole, siis on traditsiooniliste punaste alpikannide, jõulutähtede ja jõulukaktuste kõrval nüüd ka samade lillede kreemid, valged, lillad, roosad ja oranžid sordid. Mõned jõulutaimed peavad vastu aastaid, mõned on rohkem müügil hooajalille nime all.

Jõulutäht – kõige klassikalisem jõulutaim, mis õige hoolduse korral on kaunis paar kuud. Kui hoolduses vigu teha, kipub lehti langetama. Lehtede varisemisel on viis võimalikku põhjust:
* tuntav asukohamuutus (poest koju toomine)
* liiga jahe ruum ja temperatuurikõikumised (temperatuur langeb alla 15 kraadi)
* vale kastmine (liiga kauaks kuivale jäänud või läbivettinud juurepall)
* valgusepuudus (pime aeg detsembris-jaanuaris koos toitainete puudusega)
* tuuletõmme (uksele või tuulutusaknale liiga lähedal seisev taim).

Uuteks jõuludeks õnnestub kõrglehed punastama panna vähestel entusiastidel, mistõttu enamikus peredes jääb jõulutäht vaid ühe hooaja taimeks.
Kõrglehed värvuvad, kui katta taime alates septembri keskpaigast nii, et ta näeks valgust vaid 9–10 tundi ööpäevas. Umbes 10 nädala pärast on siis oodata värvikaid kõrglehti ja taim peaks hakkama ka õitsema.


Jõulukaktus – kasvab kodus aastaid, õitseb igal aastal rikkalikult, kuid on kaunis ka õiteta. Õitsemiseks on vaja täita mõned tingimused: taim peab saama olla rahulikult oma kohal, ta ei tohi olla liiga ereda päikese käes ega liiga külmas ega liiga jahedas (sobib 15–20°), muld ei tohi olla pikemat aega läbivettinud.

Alpikann – talvine potilill, mis rõõmustab oma heledate õitega meid terve pimeda aja ning õige hoolduse korral võib õisi jätkuda lihavõteteni välja. Erinevalt jõulutähest ja jõulukaktusest tunneb alpikann end paremini märksa jahedamas ruumis (13–18°).
Heades tingimustes võib alpikanni pidada aastaid, kuid enamikul juhtudel peab ta siiski vastu vaid ühe hooaja.
Mina olen hoidnud oma alpikanni pärast jõule võimalikult jahedas ruumis (10–15°), sest valgust on meie kliimas vähe, ja kastnud harva, sest jahedas muld nii ruttu ei kuiva. Kevadel olen istutanud mugulad puu alla priimulate kõrvale mulda, kus nad siis suvi läbi omasoodu kasvavad ja puhkavad. Sügisel, kui ilmad külmaks lähevad, kaevan mugulad välja, istutan potti ja toon tuppa. Selleks ajaks on mugul kasvatanud peale juba uued lehed ja õiepungadki.

Ratsuritäht – talipühade lill, millest saab järgmisel aastal kevadpühade lill. Kuigi aiandites ajatatakse taime ka jõuludeks, õitseb ta õige kasvutsükli korral hoopis kevadel ning detsembris magab lehtedeta sibul oma potis soojas ja kuivas pimedas kohas talveund, valmistudes nii uue õisikuvarre kasvatamiseks.

Ardiisia – täkilisele ardiisiale annavad dekoratiivsust punased viljad, mis võivad taimel püsida kaua, jahedamas paigas (10–16 °C) isegi järgmise õitsemiseni keset suve. Ardiisia armastab palju valgust ja suvel rikkalikku kastmist. Kasuks tuleb rohke piserdamine. Talvel kasta mõõdukalt. Keskkütteses kuiva õhuga ruumis võib taim lehed langetada.

(Foto: Priit Grepp)