Jaga:     
Kodu ja Aed

Ohoo! Lehmakook ravib puutüve

Juba iidsetest aegadest ravivad eestlased õunapuutüve värske lehmakoogi ja saviga. Kurjade vaimude peletamiseks on sellele suurepärasele haavamäärdele lisatud ka hobusesabajõhvi juppe. Vana ravivõtet tutvustab lähemalt puutohter Jaak Tomson.

Õunapuutüve haavanditel võib olla mitu põhjust, näiteks mehaaniline vigastus, külmakahjustus või tüvevähk. Eostega leviv seenhaigus viljapuu-tüvevähk kahjustab peamiselt vanu õunapuid, pugedes lõhede ja pragude kaudu koore alla. Noore terve koorega puu hõlma ta enamasti ei hakka. Vanades hooldamata aedades on ta aga sage külaline, kes ajamata ei lahku, kui on kord juba tulnud.

Juba ammustest aegadest on aiapidajad õunapuid ravinud seguga, kus on võrdsetes osades savi ja värsket lehmakooki. Vanasti uskusid inimesed, et puutüvi paraneb paremini, kui lisada segule valge hobuse sabajõhvi. Valge hobune oli valge ehk hea ja tervendava maagia sümbol, musta hobuse sabajõhvi lisati aga siis, kui taheti, et pahad jõud võimu juurde saaks.

Mõlemad komponendid tuleb hästi kokku mudida. “Sõtkuda tuleb niikaua, kuni savitükke enam tunda ei ole ja mass on ühtlane,” täpsustab 17-aastase ravitsejakogemusega Jaak Tomson.
Savi on universaalne täiteaine. Lehmalt aga tuleb ravimisse orgaanika, mis teeb massi ilmastikukindlamaks ja seob seda. Kindlasti tuleb kasutada savi, mitte segu, mis kivistub.
“Puud ei saa lihtsalt mörti täis loopida. Puu on siiski elav organism,” ütleb Räpina aianduskooli haridusega elukutseline puuhoolitseja. “Savi ei ole kõva kivitükk, vaid plastiline materjal, mis puu kasvades ja ilmastikuolude käes kaasa mängib.”

Haavad sidemega kinni
Vigastused puhastatakse, neist võetakse välja kõiksugu sodi. Lõhed topitakse tihedalt ravisegu täis, et õhku vahele ei jääks. Kui auk segu täis, ei pääse ka vesi puukoore vahele. Talvel koore vahel olev vesi külmub, paisub ja lõhub omakorda puud.
Kui augud ilusti segu täis ja pealt käega tasaseks silutud, tuleb puule side peale tõmmata. Kuna side jääb puule kauaks, siis kohe esimene kättejuhtunud kaltsutükk selleks ei sobi – see ei näe lihtsalt esteetiline välja. Tomsonil on sidemeribad tehtud ehtsast sõdurisinelist, kuid haavakatjaks sobib hästi ka kotiriie või mõni muu tugev tumedam kangariba.

Kangas tuleb kerida ümber tüve nii, et iga järgmine keerd katab osaliselt eelnevat. Riba alguse ja lõpu võib väikeste naeltega tüve külge kinni lüüa. Kui naelad on väikesed, need puule viga ei tee. Nii nagu inimese väikseid haavu, ei ole ka puul tarvis väikseid auke sidemega kinni siduda.

Õige aeg tüve valgendamiseks
Kui tüve ravitakse vajaduse korral, siis valgendamine võiks olla iga-aastane varakevadine töö. Hiljemalt märtsikuus, aga parem juba veebruaris tuleks puutüvi valgeks pintseldada. Valgendatud tüvi kaitseb puud putukate leviku eest ning hoiab lumerohkel talvel ära päikesepõletuse.

“Varakevadine ere päike peegeldub lumelt veelgi eredamalt tumeda tüve alumisele osale,” ütleb Tomson ja lisab, et päikesepõletusest päästab ka tuha viskamine lumele. “Kõige hullem aeg puule on siis, kui väljas on plusskraadid ja jääpurikad räästas tilguvad. Siis, kuiva ilmaga, ongi õige aeg valgendada.”
Poest ostetud tüvevalgendipulbrit tuleks õpetuse kohaselt veega lahjendada. “Vett võiks siiski panna veidi vähem, kui õpetuses öeldud,” arvab puutohter. Tema kogemused näitavad, et õpetuse järgi lahjendades tuleb segu värvilt ja konsistentsilt liiga lahja.
Valgendussegu koosneb kustutatud lubjast (annab valge värvi ja hävitab kahjureid), raudsulfaadist (hävitab samuti kahjureid) ja savist (suurendab siduvust, et segu paremini tüvele pidama jääks). Tomsoni sõnul võib segule lisada ka PVA liimi, et see veelgi paremini tüvele kinnituks.

Puutüvi vajab massaaži
Enne valgendamist tüvi puhastatakse. Vanu õunapuid hõõrutakse traatharjaga, noori plastharjaga. Nii hävitatakse sammal ja putukamunad.
“Ei tasu puud haletseda ega karta, et koor saab kahjustada. Lahtine koor peabki ära tulema. See on nagu inimesele massaaž, mille käigus hõõrutakse naha surnud rakke maha. Ka puul tuleb see surnud osa eemaldada, et koor saaks uueneda,” ütleb Tomson, kelle üks talviseid töid on ka inimeste masseerimine.
Tugevamalt soovitab ta tüve hõõruda kuni meetri kõrguseni maapinnast. Ka ülevalt poolt tuleb tüvel sammal eemaldada, kuid seda juba pehmema harjaga.

“Meetri kõrguseni võib koort julgelt hõõruda, kuna see osa tüvest läheb lubja kaitse alla, sest just niikaugele ulatub päikese põletav mõju,” julgustab mees aiapidajaid. Putukatõrjeks on oluline, et ka kõik mikrolohud ja täkked saaks pintsliga hästi tupsutatud, sest just sinna armastavad putukad muneda. Kui teha tüveravi koos valgendamisega, siis võiks ka ravitavad augud enne valgendiga desinfitseerida.

“Puutüve valgendamine ja aukude-lõhede kinnitoppimine on hädavajalikud tööd, et õunapuu aednikku aastaid hästi teeniks. Sellest segust paremat puutüveravi pole veel leiutatud. Kui siis sügisel puu suuri õunu kannab, ütlen naljatades, et kõik vaid sellepärast, et tüve külge sitta panin ehk tüve väetasin,” lausub Tomson. 

(Foto: freeimages.com)