Tehnika

Kui täpsed on aktiivsusmonitorid? Tuleb välja, et mitte väga! (3)

Ragnar Vaiknemets, toimetas Vidrik Võsoberg, 28. november 2017, 16:11
Foto: Pixabay
Digitaalne aktiivsusmonitor on tehnikaseade, mis mõõdab kõiki su tegevusi, esitades sulle muuhulgas päeva lõpuks kulutatud energia summa. Tegu on palju arenenuma vidinaga kui su päevinäinud lihtne pulsikell. Mis seal ikka salata – nii mõnelgi meist on neid käes hoides suu vett jooksnud. Kuid kas need monitorid ikka täidavad oma lubadusi päris nii, nagu reklaamlehel kirjas? Tegelikult võib asi korralikult nihkes olla!

Mis on kalor ja kuidas kaloreid mõõdetakse?

Samal teemal

Kalor on energia mõõtühik, mis mõõdab kulutatud energiat. Toidu puhul kasutatakse kilokalorit, mis on 1000 kalorit. Vastav mõõtesüsteem on ligi paarsada aastat vana ja seda on küll kaasajastatud, kuid põhimõtte poolest on süsteem jäänud samaks. Käsitletakse mingit aineosakest, meie puhul toitu, mida põletatakse spetsiaalses seadmes, saades sedasi teada, kui palju antud osake sisaldab energiat.

Eeldus, et kehas toimib kõik sama lihtsalt, on vale. Iga toiduaine sisaldab kaloreid ehk energiat, kuid kalor pole lihtsalt kalor. See ei tähista toitaineid, mis mõjutavad märkimisväärselt meie kehades toimuvaid protsesse.

„Kalorid sisse ja kalorid välja“ on enamikule trennihuvilistest tuttav termin. Lihtne matemaatiline süsteem, mis sisuliselt tähendab, et kui tahad kaalust alla või juurde võtta, tuleb tarbida vähem või rohkem kaloreid kui kulutad. Päris lihtlabase kalkulaatoriga siiski asja ära ei aja. Vastasel juhul patseeriksime kõik rannas ideaalsete kehadega ringi. Teadlased peavad kalorite mõõtmise kuldseks standardiks n-ö otsest kalorimeetriat, mis kujutab spetsiaalset kambrit, kus saadakse täpsus, mille kõikuvus on vaid 3%.

Tegu on äärmiselt kalli protseduuriga, mida isegi suuremad tööstused tihti ei kasuta. Suurem osa kaloripõletuse mõõtmistest tehakse kaudselt ja mõõtmistäpsus võib kõikuda mitmeid kordi rohkem kui otsese meetodi puhul.

Kalorite lugemisel ei võeta arvesse erinevaid tegureid

Esmalt tuleb aru saada, et energia kulutamine paberil ja kontrollitud keskkonnas on hoopis midagi muud kui meie keerukates kehades. Näiteks nõuab juba toidu lõhustamine ise teatud osa selles olevast energiast. Valgu- ja kiudainerikkamaid toitusid lagundatakse oluliselt kauem ja ebatäielikumalt kui lihtsüsivesikurikkaid moosipalle. Seega ei pruugi sa kogu toidus peituvat energiat kättegi saada.

Samuti peab arvestama toidu tekitavat täiskõhutunnet, sest 400 kilokalorit sisaldav tordilõik ja kausitäis Caesari salatit on juba koguseliselt erinevad, mille tõttu on viimase puhul ülesöömine vähem tõenäoline, kuna küllastustundest saadud rahulolu hoiab sind tagasi. Samade toitude puhul reageerib ka keha hormonaalne süsteem erinevalt, mõjutades oluliselt su enesetunnet, aga ka protsesse, mis hõlmavad otseselt rasva kogumist ja vabastamist su keha energiavarudest.

Foto: Pixabay

Mõjutegurid algavad mullast pihta

Arvesse tuleb võtta ka meist väljaspool sündivaid otsuseid. Toidu energeetilist väärtust määrates on mõjutavateks teguriteks nii muld, milles toitu kasvatatakse, saagi korjamise hooaeg, selle säilitamine ja töötlemine. Rääkimata sellest, et nii Euroopa Liidus kui ka ülejäänud maailma arenenud riikides nõutakse toote märgistusel vaid tulemuste keskmisi väärtusi. See kõik on vaid jäämäe tipp ning selleks, et seletada lahti kõik unikaalsed energiavahetusega seotud protsessid meie kehades, kuluks ära terve Õhtulehe tiraaži jagu infokandjaid.

Kui palju on tavatarbijale mõeldud kalorite mõõtmise seadmed nihkes?

Küsimus ei ole selles, kas kaloreid mõõtvad aparaadid valesti mõõdavad, vaid selles, KUI valesti need seda teevad. Mitmed uuringud on juba tõestanud, et tänapäeval ülimalt populaarsed aktiivsusmonitorid jms sarnased vahendid on nii omavahel kui ka tegelikkusega pahuksis.

Mainekas Stanfordi ülikoolis viidi hiljuti läbi uuring, kus võrreldi omavahel mitmeid pulsikellasid, mis mõõtsid ka kalorite kulutamist. Leiti, et need kõik olid tegelike väärtustega nihkes. Isegi kõige täpsem neist (Fitbit Surge) oli 27% kõikuvusega. Eriti kurb on lugu neil, kes on soetanud endale PulseOn’i spordikella, mis oli nihkes koguni 92%.

Tootjad on selliste tulemuste vastu muidugi protesteerinud, kuid sarnaste tulemustega on lagedale tulnud ka teised sõltumatud teadlased. Kui vaadata erinevaid uuringuid, võib julgelt väita, et ükskõik mis aktiivsusmonitoriga ka tegu poleks, on 10% kõikumine kulutatud energia mõõtmisel üsna kindel. Sama lugu on ka jõusaalides olevate masinatega. Ka nende trenažööride tabloode numbrilised väärtused on üsna mööda.

Näide, kuidas protsentuaalne kõikumine mõjutab kalorite kulutamise näitusid.

Viisin ka ise kaasvõitlejate abiga läbi pisikese testi, mille eesmärk oli võrrelda omavahel kahe erineva seadme tulemusi. Kasutasime pidepunktina Concept 2 sõudeergomeetrit ja Vision Fitness T60 jooksulinti ning peatasime katse, kui masinad näitasid 500 Kcal. Katsete soorituste keskmine kestus oli 40 minutit.

Erinevad seadmed näitavad kulutatud kalorite kohta nii erinevaid andmeid, et täiesti usaldusväärseks ei saa pidada ühtegi.

Asi polegi selles, et need vidinad meelega valetaksid. Kõik seadmed kasutavad vaid neile väljatöötatud algoritme, mis lähenevad lahendusele üksteise suhtes veidi erinevalt.

Põhiprobleem on see, et pisikesed aparaadid lihtsalt ei suuda ega oska kõike energiatarbimise ja kulutamisega seonduvat arvesse võtta. Võime ju toksida sisse, kui palju me kaalume, kui vanad ja pikad oleme ning seejärel mõõdetakse aktiivselt meie südametööd ja samme, kuid lõppkokkuvõttes ei tea antud seade, milline on meie füüsilise võimekuse tase. Veelgi vähem teab see meie geneetilisi aspekte ning sedagi, mida ja kui palju me söönud oleme. Olulised mõjutajad on ka meie stressi tase, see, millises kliimas me treenime ning kui piisav on olnud uni. Kõik need tegurid ja palju rohkemgi mõjutavad meie energiakulu.

Sellegipoolest ei ole halb idee soetada endale pulsikell või jälgida, kui palju energiat tarbid ja kulutad. Senikaua kui see kõrgtehnoloogiline randmepael aitab sind motiveerida rohkem liikuma, teadlikumalt sööma ning õigel ajal magama minema, olen vähemalt mina kahe käega selle kasutamise poolt. Lihtsalt tasub arvesse võtta, et tegu ei ole täppisteadusega ning nendesse numbritesse tuleks suhtuda pigem kerge skepsisega.

Lõppude lõpuks ei olegi sellel vahet, sest reaalseid tulemusi annavad regulaarne progressiivne treening, tervislik toitumine ning madal stress ja õige kogusega uneaeg. Hoia neist põhitõdedest kinni ning peagi õpid oma keha tundma ja kuulama paremini, kui su väike mehaaniline sõber eales suudaks.

ÕL Mehele kolumnist Ragnar Vaiknemets ehk Rax on omandanud kõrghariduse Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õenduse erialal ja õpib praegu Tartu ülikoolis magistriõppes epidemioloogiat. Ragnar on töötanud kiirabis ja kaitseväes ning osalenud Scoutspataljoni meedikuna rahvusvahelistel missioonidel. Tema valdkonna erialadeks on rahvatervis, fitness ja toitumisteadus. Vabal ajal sõidab Ragnar mootorrattaga, tegeleb aktiivselt erinevate spordialadega ning annab terviseteemadel inimestele nõu.

Ragnar Vaiknemets. Foto: Erakogu