Blogid

BLOGI | Mul on nii kiire…mitte millegi tegemisega 

Eveliis, 10. oktoober 2018, 14:03
Kuhu kiirustad? Free-Photos, Pixabay
Võistlus, kellel on kiirem, on küll eestlaste üks lemmik võistlusspordiala. Eveliis blogist "Estonian with a Backpack" uurib, mis siis sellel kiirel ajal ikkagi tehakse.


Eveliis endast: Mind võib iseloomustada mitut moodi - omal moel maailmaparandaja, kes tegelikult usub, et kõik inimesed on sisemuses head või suure suuga küünik, kes igale poole oma nina topib. Kõik on vaatenurga küsimus. Mina ise ütleksin, et olen ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Minu kireks on taaskasutus, kunst, mood, kirjandus ja 5-aastase tütre emana ka lapse kasvatamisega seotud teemad.

Eestlasena saan ma aru, miks me armastame rääkida sellest, kui kiire meil on. See on meile sisse kodeeritud, me peame oluliseks rõhutada seda, kui palju meil tööl teha on, kuidas meil puhkuseks aega pole ja kuidas aeg läheb nii kiiresti, sest nii palju on teha. Kui me ei ole tööga rakkes, siis me tunneme end kasutuna, vähem olulise ja vähem tähtsamana, aga kes see ikka tahaks olla vähem tähtsam ja vähem olulisem kui naabri-Mari ja naabri-Jaan.

Mõnikord ma siis jään kuulama, kuidas inimesed kurdavad, et kiire on kogu aeg, päev otsa pidi tuli takus ringi jooksma, söömisekski polnud aega ja “issssand kui väsinud ma õhtuks olin, tahtsin vaid diivanil lebada, aga siis need lapsed tahtsid tähelepanu ja mees süüa“. Mitte alati, aga väga tihti paneb mind muigama see, mille pärast siis kiire oli, kui palju oli teha. Juuksuris oli vaja käia, sest juuksed olid välja kasvanud, küünetehniku juurde oli vaja minna, sest küüs oli murdunud, pildistamas oli vaja käia (ma ei pea silmas fotograafiks olemist, vaid enda pildistamist), sõbrannaga kokku saada, sest sada aastat polnud näinud ja tal oli just täna vaba päev ning… Ehk siis inimestel on tihti kiire mitte midagi tegemistega. Õhtuti ei ole ka aega, sest …see kulub seriaalide vaatamisele, aga vähemalt saab öelda, et aeg läks nii kiiresti käest, et üheks või teiseks asjaks ei olnud aega. Njah.

Teine äärmus inimesi on need, kes tööl alati ja igal võimalikul hetkel peavad ära mainima, kuidas nad on hõivatud, ülekoormatud ja kuidas neil ei ole mitte millegi jaoks aega. Töö kasvab üle pea. Kas teile tuleb üllatusena, et väga tihti on sellised “ülekoormatud inimesed” lihtsalt tatraveskid. Siblivad, sagivad ja teevad nägu nagu teeksid tööd, väga olulist tööd ja palju. Ma tean inimest, kes ilma igasugu müügikogemuseta sai müügijuhiks, olla ambitsioonikas ja sellest piisas. Müüke ta ei teinud, sest “issand, siin on nii palju asju enne korda ajada, mul ei ole üldse aega” rõhutas ta igal võimalikul hetkel, et oma puudulikke oskusi välja vabandada. Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et kindlasti on talle varsti vaja müügiassistenti, sest müüke on ju ka vaja. Täpselt nii ka läks. Mõni kuu hiljem liikus ta edasi turundusse, ilma turunduskogemuseta, sest tal oli ambitsiooni. Turundusjuhiks. Kas tuleb üllatusena, et tal on olemas alluvad, kes kõik töö ära teevad, nii et tema saab ikka ringi lehvida ja rääkida, et “issand, siin on nii palju asju enne korda ajada, mul ei ole üldse aega” . Kõige klassikalisem mulliajaja, kes midagi ei oska oskab teeselda, et teab, mida teeb. Kas tuleb üllatusena, et sellised “mul on nii kiire”- inimesed on esimesed teiste “vigu” märkama?

Mina olen see õnnetu inimene, et ei saa üldse kiidelda, et mul kiire oleks. Ma lihtsalt teen oma asjad ära, käin oma käigud ära, ajan oma asjad ära. Aasta lõpp on hästi tiheda graafikuga – mitmete messide ja seminaride vahele peavad mahtuma ka igasugu muud asjad. See tähendas vaid natuke planeerimist ja üllataval kombel sai graafikusse mahutatud veel laugude operatsioon (millega ma mõned nädalad ei ole kõige kaubanduslikuma välimusega), Ida Norra lasteaed, sõbrannadega spaatamine (sellest, kuidas plaan muutus, räägin ma kunagi hiljem eraldi, see on naljakas), kohtumised klientidega Taanis ja Rootsis. Sellegi poolest ei saa ma öelda, et mul oleks kiire. Ei ole. Mu meelest see, et päevad on täis tegemisi (olgu see siis kasvõi juuksur või küünetehnik) on lihtsalt tavaline elu. Kui tegemisi poleks, siis selle nimi oleks ju lihtsalt olemine? Kui sisutud need ülejäänud päevad siis on, kui küünetehniku ja juuksuri juures käimine, poeskäik ja söögitegemine muudab elu nii kiireks? Saate ehk aru, et kõige kiirem on ikka neil, kes 9st 5ni tööl ei käi?

Ainuke, mida ma ei suutnud viitsinud jaksanud hetkel graafikusse panna on Ida Kaunite Kunstide näitering. Sellest on mul küll paganama kahju, aga 90 km sõitu kaks korda nädalas ja töölt varem ära minek ei tundunud hetkel kui palju on teha, lihtsalt aus. Kui Norrast tagasi tuleme, pean selle ülesande Marekile delegeerima, sest kui laps ei saa käia huviringis, mis talle meeldib, sest vanematel “on kiire”, siis see ei ole lapse suhtes aus.

Blogipostituse leiat siit 

Kuhu kiirustad? Free-Photos, Pixabay

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2600
helen.serka-sanchez@nipiraamat.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee