Blogid

BLOGI | Mis on sinu töölaual? Nipiraamatu kujundaja näitab enda oma 

Mai-Liis, 16. oktoober 2018, 15:59
Lauale jäänud oranž pluusFoto: Mai-Liis
Nipiraamatu kujundaja Mai-Liis annab oma blogis hea ülevaate, kuidas näen välja tema töölaud. Nüüd saad teada, kus sünnib ajakirja kujundus! 

Mulle meeldib tööl olles süüa oma töölaua taga. Meil on ümbruskonnas täitsa häid söögikohti jalutuskäigu kaugusel, kuid alati tundub see ajaraisk minna tunniks lõunale, lähen pigem sellevõrra varem koju. Niisiis ostangi kaasa ning loen sel ajal miskit kas ekraanilt või siis püüan arvuti ning taldriku vahele mahutada ajalehe.
Täna, tulles taaskord nõudega köögist, seisatasin nõutult laua ees, sest ma lihtsalt ei mahu enam seal sööma! Vaatlesin lauda nukralt, et mida mul seal siis niipalju on… Ja siis tegin pilti.
Hakkame aga vasakult vaatlema, mida ma oma laual hoian:

Samal teemal

Punane ekstrahiigelsuur enda tehtud tass. Mahutab u liiter teed. Sang on ammu kadunud, ju murdus raskuse all. Ükspäev unustasin ta kööki ning järgmisel päeval ei leidnudki enam. Olin äärmiselt õnnetu, sest ma ei oska teed juua nendest pisikestest (0,3 liitristest) tassidest, see on ju korraks lonksata ja läind! Kirjutasin nutukirja kirjastuse üldmeilile (arvan et see oli mu esimene üldmeilile saadetud kiri!) ning saingi tassi kätte. Täiesti mõistetavalt oli seda vahepeal kasutatud vaasina.
Pokaal. Vee joomiseks. Ning mõnikord ka muude asjade joomiseks. Armastan pokaale, ei taha vett juua nendest pisikestest mõttetutest tassidest.
Nipiraamatu kast. Sisaldab vatipatju, küünelakieemaldajat, üht raamatut ning u kahte aastakäiku Nipikaid. Küüsi lakin ning eemaldan (lakki siis) ainult töölaua taga. Ma ei kujuta ette, kust võtta kodus see u tund, kui ma ei puutu mitte midagi, et lakk saaks kuivada.
Oranz pluus. Oli täna kotis kaasas, tulin tööle vaid kampsuniga, sest jube palav on. Tõstsin kotist välja, aga kaugemale sellega ei jõudnudki. Las ta lebab seal, mulle ta ette ei jää, loodame et toidupritsmetele ka mitte.
Punane sall. Sama. Ei suutnud viia nagisse, jube kiire oli kohe tööle hakkamisega.
Üks Ekspress (lõunasöökide kaaslaseks), paar raamatunäidist, mõned ajakirjad. Kile seest turritavad välja üks leht värvilisi kleebitavaid tatoosid. Ei, mitte Sädele. Mulle endale ikka.
Visiitkaardid.
Väline ketas mingite failide transportimiseks.
Küünelakk, loogiline ju.
Pisike kausike ploomidega. See oli hetk tagasi veel täis, suutsin kõik ära süüa, loomulikult kõhuvaluni. Mul on nimelt teooria. Ma tean küll, et ploomid ajavad mu kõhu valutama, aga ma hirrrmsasti armastan neid. Hirrmsasti kohe. Niisiis söön ma kiiresti ja palju, siis suudan maitset nautida, enne kui kõht valutama hakkab. Õnnestus ka täna! (Kõht valutas õhtuni, pisikese vahemärkusena olgu öeldud).
Paar kätekreemi. Neid on mul üldse igal pool. Igas kotis. Auto kindalaekas. Voodi kõrval. Vannitoas. Söögitoas. Töölaual on tegelt kaks lausa, sest kunagi ei tea mis ühega võib juhtuda!
Lilled, mu lemmikud! Kusjuures võin julgelt väita, et ma olen meie toimetuse kõige laisem perenaine. Ja kummalisel kombel on (peaaegu) ainult mul laual potililled, mis õitsevad ja kasvavad mis mühiseb!
Pudel veega lillede kastmiseks.
Paar laadijat, ühes laevad mu kõrvaklapid parajasti. Nad olid mul pikalt pikalt kadunud (kaks või lausa kolm päeva!) ning suutsin minna kergelt hüsteeriasse, et mis ja kuidas ma edasi peaks elama. Ja kas on üldse mõtet enam elada, kui klapid läind… Õnneks soovitas mu armsam vaadata jakitaskusse. Jah. Seal nad olid. Milline rõõm oli mul nendega taaskohtuda!
Kuulan palju muusikat kõndides. Ja olen katsetanud igasuguseid kõrvaklappe. Need nööbid kõrva sees on täiesti mõttetud, eriti veel juhtmega. Kukuvad välja, juhe jääb ette… ega ma pole raatsinud ka kalleid osta, kasutan neid, mis telefonidega kaasa saab, seetõttu helikvaliteet on nigel. Et mitte öelda väga halb. Suured, need mis kõrva peale käivad, need on mu jaoks jälle liiga kobakad. Ja kuigi ma teiste arvamusest enamasti ei hooli, siis nendega käies tundsin end ikkagi kuidagi pubekana. A ma ju ikkagi keskealine proua…
No ja siis loomulikult banaanid ja keefir. Olete proovinud banaane purustada ja keefiriga üle valada ja siis süüa! Imeline! IMELINE roog! Juba miski paarkend aastat mu lemmik:D
Aga see pole veel kõik! Vaatame korra ka mu selja taha ja küljele!
Kott riietega. Käisin hommikul Humanast läbi ning taaskord saabusin tööle nagu bomš, suure valge kilekotiga. Seda juhtub pigem tihti, mulle jääb jalutuskäigu peale ette kaks Humanat, kui vähegi aega on, siis astun sisse. Tänane saak oli Reima helesinine jope Sädele ja endale täispuuvillane ühes tükis pidzaama. Teate küll neid, mis näevad välja nagu imikute tudukombe. Mega mugavad, eriti talvel.
Kingad. Kodust olen kõik kontsakingad ära visanud, tööl mõned on veel. Ma ei kanna neid üldse… seisavad seal juba aastake-kaks. Pildistamisel aegajalt saan laenata teistele…
Ja ongi kõik!

Siin istub Mai-LiisFoto: Mai-Liis
Töölaual peavad lilled olemaFoto: Mai-Liis

Kingakollektsioon, sest kunagi ei tea, millal vaja lähebFoto: Mai-Liis
Lauale jäänud oranž pluusFoto: Mai-Liis
Kui tee peale jääb Humana...Foto: Mai-Liis