Blogid

BLOGI | Ühe ema argipäev 

Mai-Liis, 8. november 2018, 14:38
Alati laste päralt Mai-Liis
Blogi Maika mõtisklused võtab suurepäraselt kokku ühe tavalise argipäeva, kus samaaegselt tuleb täita tööülesandeid ja tegeleda laste arvukate küsimustega.

„Lapsed kasvavad ise.“

Mulle jäi see lausekatke hiljuti silma ning vägagi mõtetesse. Laias laastus olen ma sellega nõus, neid ei saa väga kasvatada, pigem suunata ning olla eeskujuks.
Aga nad kuradid ei kasva ikka ise. Mul on ju juba suured lapsed, 11, 13 ja 15 aastased. Keegi enam põllepaelast kinni ei hoia, kõik on mõtlevad, nendega saab kokkuleppeid teha, asju arutada, vanemaid lapsi olen juba aastaid võtnud kui täiskasvanuid. Elu peaks ju lill olema, endale aega meeletult, kas pole? Võrreldes selle ajaga, kui nad olid 1, 3 ja 5 aastased (mu jumal, kuidas sellises olukorras oli võimalik üldse ellu jääda, üldse ei mäleta enam).
Hakkasin siis täna rohkem jälgima, kui palju ma lastega tegelen, kui palju seda oma aega siis on. Vaatame kellaajaliselt:

6.45 minul äratus.
7.00 ärkan. Kõnnin tubades, sosistan vaikselt, et kell on seitse, hakake liigutama, nunnukesed!
7.15 (tehes pannkooke) hüüan üleskorrusele, et kell on palju, tahaks kedagi juba all näha!
7.25 hüüan uuesti. Esimene vaarub alla. Siis teine. Ning
7.35 kolmas. Pakime asjad, istume
7.43 autosse. Kuue minuti pärast on kõik koolis ja mina vaba! Tööle minema.
9.45 saabub sõnum Sädelt, et tal oli kehkas kehv olla. Lohutasin, küsisin vastu kuidas nüüd on.
10.43 andis teada et kõik OK, vaatavad tunnis filmi, see olevat kõhuvalu ära võtnud.
10.47 kirjutab Seiu, et läheb kinno õhtul, kas saan raha kanda. Kandsin.
11.36 meenub, et Ats peab olema kell 19-21 linnas sünnipäeval. Ma tahtsin tööl pika päeva teha, jube keeruline on koju sõita ja siis linna tagasi ja siis oodata kaks tundi kuskil. Hakkan uurima, kas keegi saaks vedada, kasvõi ühe otsa. Suhtlen kahe inimesega sel teemal. Ei saanud.
12.31 helistab Ats ning annab teada et saab ise sünnipäevale ja tagasi. Milline kergendus!
12.33 saabub Sädelt küsimus, mis kell on solf. Küsimus saab vastuse
13.15 küsib Seiu, kas saab täna juuksurisse minna. Ei saa, oskan vaid vastata. Äkki järgmine nädal.
14.45 küsimus Sädelt, mis kell koolibuss läheb (märkus: ta on neljandas klassis. Koolibuss on kõik need aastad käinud samal kellaajal).
15.01 pikk vestlus Seiuga, kes ikka tahab kinno ja kolme minuti pärast arvab, et ei taha ja kas ma äkki viitsin Selveris temaga käia ja miks ma ei viitsi. Lõpuks lepime kokku, et käin peale tööd üksi sealt läbi ja ostan talle vajaminevad asjad. Et võibolla lähen, ma selliseid asju juba ammu ei luba. Muidugi kuuled elu lõpuni “aga sa ju lubasid! (osta mulle seda jäätist, läbi minna sealt kohast jne)”.
15.27 annab Säde teada, et unustas koolikoti kooli ette. See tähendab seda, et ta ootas bussi kooli ees, siis istus bussi, sõitis, läks maha, kõndis 100 meetrit, kodus sõi veidi ja siis meenus et oooot, miskit oli imelikku. Mul polnud seljas midagi. Kus kott on?
16.10 helistas Ats ning küsis mu arvamust, kas ta võiks enne karated aega surnuks lüüa muusikakoolis või koolis. Palusin, et ta läheks siis juba kooli ja tõstaks Säde koti kuskile varju alla, vihma hakkas sadama.
16.20 andis Ats teada, et Säde kotti pole kuskil.
16.45 mina liigun linnast, Selverist läbi, Seiule värgid ostetud. Natuke süüa ka.
17.00 muusikakooli ees, võtan peale Säde saksofoni, Atsi sinnaunustatud jope ning oh üllatust! ka Säde koolikoti, mis polnudki kooli ette unustatud.

Koju jõudes haaran autost kaasa ühe koolikoti, ühe saksofoni, ühe jope, käekoti, toidukoti ning vapral sammul astun majauksest sisse, et teha seal süüa, koristada, kuulata, rääkida, olemas olla.

Ah et lapsed kasvavad ise?

PS. Vahepeal läks mu auto katki, kiire kõne remondimehele tõi tõdemuse, et maksma läheb see u 400. Pe***e!

PPS. (vabandust selle viimase sõna pärast).

Blogi Maika mõtisklused leiad siit.

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2600
helen.serka-sanchez@nipiraamat.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee