Tehnika

Talvesõidu ABC: need viis vale käitumismustrit keeravad küljekarbi tuksi ja meelitavad roostet (2)

Toimetas Aare Kartau, 17. jaanuar 2019, 09:45
Foto: Pixabay
Roosteuss hiilib autosse tihtipeale just küljekarbi kaudu, ning enamasti juhtub see talvel. Uku Tampere kirjutab viiest valest käitumismustrist, mis sõiduki küljekarbile ja sealt edasi kogu autokerele kehvasti mõjuvad.

Auto omamise juures on üks kuldreegel: ennetamine on odavam kui parandamine. Praktiliselt kõigil üle viieaastastel kasutatud autodel on märgata kriimustusi ja algavat roostet lävekarpidel.

Kui roosteuss kuhugi sisse poeb, siis maksab masina korda tegemine palju – isegi pisikeste vigastuste puhul ulatub arve sadadesse eurodesse. Suurte keretööde puhul aga võib remont olla kallim kui auto ise.

Üks tõhusamaid võimalusi korrosiooni vohamist ennetada on korralik roostetõrje. Erinevad teenusepakkujad töötlevad soovi korral ka täiesti uue auto roostekaitsevahenditega nii, et pruunussil pole võimalust pesitsema asuda.

Täielikku garantiid roostetamise vastu ei paku muidugi miski – kui keskkond ja kasutus on karm, tekib kaitse- ja värvikihile ikka vigastusi, mille kaudu rooste tee metallini leiab.

Mõelgem näiteks piduriketastele, mis on haljas metall. Juba mõni päev niiskuses seismist katab need ühtlase roostevinega. Sama juhtub igasuguse kaitsmata metalliga.

Paljude autode kered on tsingitud/galvaniseeritud, mis kaitseb neid oksüdeerumise vastu. Aga seegi ei anna alati täit kaitset. Ning odavama klassi autodel hoitakse kokku igalt poolt, kus võimalik.

10 aastat vanad autod roostetavad juba üsna lohutamatult, kui uss kusagilt vigastusest sisse pääsenud on, isegi kui metallile oli juba tehases tehtud roostekaitse.

Mehaaniliste vigastusteta roostekohad on harv juhus, kuid tuleb ette ka selliseid olukordi, kus rooste ronib seest väljapoole. Kuid isegi siis võib põhjuseid otsida hooletust kasutamisest või näiteks liigsest niiskusest seal, kus seda olema ei peaks.

Näiliselt lihtsate asjade ja kurja roosteussi vahel on alati põhjendatav seos ning autoomanik saab omalt poolt mõndagi ära teha, et sõiduki eluiga pikendada. Piisab, kui oma käitumisharjumusi muuta ning töövahendeid kasutada nii, nagu ette nähtud.

1. Küljekarp ei ole jalamatt

Küljekarp on reeglina porine ja kui sinna pihta jalatseid kloppida, vigastab pori+jalats koostöö pikapeale karbi värvkatet. Seda isegi juhul, kui karbil on peal kivikate.

Ka plastmassist karbikatted ei muuda siin olukorda – need kinnituvad metalli külge tüüblite abiga ja koputus küljekarbile liigutab seda tüüblit, mis omakorda hõõrub värvi. Kui plastikkatte ja karbi vahele on kogunenud pori, tähendab iga jalahoop küljekarbi jaoks minilihvimist.

Kattevärvi peamine funktsioon esteetika kõrval on kaitsta metalli keskkonnamõjude eest. Kui värv või muu kate on vigastatud, pääsevad niiskus ja hapnik metallini, ja tulemuseks on rooste.

Sama efekti omab ka hooletu jalgade autosse tõstmine. Eriti kontsakingadega riivatakse ukse lävepakku ja kriibitakse sealset värvi. Kriibitud värv = vähesem kaitse. Pea kõigil rohkem kui viieaastastel autodel on selle koha peal värvikahjustusi ja algavat roostet näha.

Ülejäänud nelja nõuande kohta loe edasi Acceleristast.