Uudised

PILLIMEES MEENUTAB | Legendaarsed 1970ndate naistepäevad 

Reeli Maasikamäe, 8. märts 2019, 10:45
Kas naistepäev peaks ka tänapäeval olema nii suurelt tähistatud? Rodolfo Clix, Pexels
Kui küsin pensionär Leo Mürkheina (74) käest, kas tema arvates on praegu naistepäevad sama tähtsad kui Vene ajal, hakkab ta kõva häälega naerma. «Kaugel sellest! See pole võrreldavgi,» vastab eluaegne pillimees ja räägib ühest tavapärasest tolle aja naistepäevast.

 

Samal teemal

1970.–80ndatel oli naistepäev suur ja väga ilus püha, mis sest, et ka propaganda pidupäev. See oli nii tähtis, et juba päev varem olid lillepoodides ja -kioskites sabad. Lilli kingiti nii oma pere naistele kui ka tööl.

Mulle kui Kommunaari tootmiskoondise meesansambli liikmele oli naistepäev väga pikk tööpäev. Mängisin bändis akordionit või laulsin bassi. Kui häda oli käes ja keegi bändiliikmetest puudu, tegin mõlemat, aga samal ajal mängida viisi ja laulda bassi või viimases hädas baritoni oli raske. 
Kuigi kõik meie ansambli liikmed olid Kommunaari töötajad – elektrikud, sepad, keevitajad –, oli meie pundi tase väga kõrge. Meid saatis pillikorüfee Jaan Sommer ja juhendas ooperisolist Enno Eesmaa.

Naistepäeval käisime ja laulsime läbi kõik Kommunaari tsehhid. Alustasime oma teekonda kell kaheksa hommikul Tallinnas Maakri tänavalt, kus oli viis põhitsehhi, lisaks peakontor, ja liikusime seejärel mikrobussiga edasi. Narva maanteel oli neli tsehhi, ülejäänud Viru, Kotka, Kivimurru, Laki ja Forelli tänaval. Ette oli nähtud paar laulu, aga ega siis sellega piirdutud. Olime ju noored mehed, viksid ja sirged, ja enamasti koosnes publik noortest naistest! Vähemalt kaks lisalugu oli igal pool ja no eks me laulsime ka ilusaid lugusid: «Mustad silmad», «Isabella», «Doonau lainetel» jne. Pillimeestele pakuti alati ka võileibu ja lonks kangemat. See tehtud, pidi ruttama järgmisele esinemisele teise tsehhi.

Teadagi oli iga järgmine esinemine pikem kui eelmine, ka märjukesepausid venisid ja janu aina kasvas. Kella neljaks saime Kommunaari tsehhid läbi käidud, aga siis oli järg Tallinna kergetööstusvabrikute käes: Klementi, Sangar, Tekstiil, Areng, Baltika, Punane Koit, Linda, Kalev. Kalevis ootas meid pärast oma kabinetis ka ametiühingu esimees koos kaheliitrise konjakikarahvini ja hea-paremaga pealevõtmiseks ning, mis seal salata, taskussegi panemiseks. Sel ajal Kalevi komme ju letis ei näinud. Need olid ekspordiks mõeldud.

Kujutage siis ette neid õhtu viimaseid laulmisi! Pilli- ja laulumehed peavad üksteist esinedes ikka jälgima, aga katsu sa tekitada silmsidet, kui paarimees tuigub, ise samuti. Mäletan, et meie esinemistest tehti ka pilte, praegu vaataksin neid huviga. Paaril korral sattusime naistepäeval esinema ka Viru hotelli, kus meid hiljem ka nt Soome sauna kupatati.

Pärast kõiki neid esinemisi, kui lõhnade ja hommikul ostetud veidi longus lilledega ööhämaruses koju jõudsin, olid mu värske kaasa silmad üsna trotsivad. See pani mind lillede valikul paika. Sain ta pahurast olekust aru, et midagi on täitsa valesti läinud. Järgmistel aastatel varusin talle selleks päevaks kommikarbi!

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2600
helen.serka-sanchez@nipiraamat.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee