Varia

Vähkkasvaja seljatanud tüdruku ema: „Loodan väga, et ta on terve, kuid hirm ei ole tänaseni kuhugi kadunud.” (3)

Kadi Saar, 6. juuni 2019, 17:23
Elisabet, Elena ja Eva-Maria, kes on tulnud koos läbi tule ja vee. Janne Lass
Lastel diagnoositakse vähki harva, kuid kui see uudis peret tabab, variseb kokku kogu senituttav maailm. Oma kogemust jagavad kaks ema, kelle mõlema väikesed tütred on pidanud maha pika ja raske lahingu ning tulnud välja võitjana.

Särtsakas kuueaastane Liseta ei erine teistest omavanustest mitte sugugi – ta lõpetas lasteaia ning alustab sügisest kooliteed nagu paljud temaealised. Kuid tüdruku kõhu peal seisev suur arm ja sagedasemad tervisekontrollid annavad tunnistust, et Liseta on käinud läbi tulest ja veest.

Samal teemal

„Tütar oli üheksakuune, kui läksime viirushaiguse tõttu haiglasse ja juba järgmisel päeval alustasime Tallinnas kahe nädala pikkust keemiaravi, sest Lisetal diagnoositi väikelaste neeruvähk ehk Wilmsi tuumor,” jagab tüdruku ema Kadi, kes koos kaasa Karliga pisitütre haigusega ootamatult silmitsi seisis.

Täna, kui ravist on möödunud viis aastat, ei ole ema Kadi hirm veel kuhugi kadunud. „Ma ei julge öelda, et Liseta on terve. Väga loodan seda, aga mure tema tervise pärast on endiselt. Nii, kui Lisetal on halb, käib kodus kõva häirekell.” Praegu on naine sukeldunud tööellu, kus muretsemiseks lihtsalt aega ei jää. „Tööl on hea, sest seal on teised inimesed, mõtted ja muud tegevused. Pole aega üle mõelda.”

Must auk ja päikesekiir

Kadi tunnistab, et sattus lapse haigusest kuuldes tükiks ajaks musta auku. „Lihtsalt elasin päev korraga selle läbi, muud võimalust ju polnud. Püüdsin mõelda positiivsetele lugudele, kuigi nägin kõrvalt ka mitmeid õnnetuid lõppe,” tunnistab naine. Ka aasta pärast ravi lõppu tuli perel uute raskustega silmitsi seista – Liseta vajas järgmist operatsiooni. „Kuna üks tema neer eemaldati, paigutusid teised siseelundid ümber ning sooled kasvasid omavahel kokku. Tekkis sooltesulg, mis vajas sekkumist.” Tehti keeruline operatsioon, mille järgselt veetis tüdruk nädala intensiivravi osakonnas.

Samaaegselt oli Kadil veel keegi, kelle heaolu otseselt temast sõltus – naise südame all kasvas pere päikesekiir Rosanna (4). „Tagasi vaadates, mõtlen küll, et kuidas me selle kõigega toime tulime. 2015. aasta märtsis oli Lisetal teine raske lõikus, mais sündis Rosanna ja suvel kolisime remonti vajavasse vanavanemate tallu Võrumaal.”

Õlg-õla tunne

Kõige selle keskel kasvasid kiiremini suureks ka pere vanemad tütred Kris-Marii (20) ja Roneta (15), kelle üle Kadi suurt uhkust tunneb. „Kris-Marii on arstitudeng ja panustab vabatahtlikuna Pardiralli korraldusse. Roneta on väga tubli õppija ja lõpetab 8. klassi,” räägib Kadi ja lisab kahjutundega, et tegelikult jäi vanematel lastel tema tähelepanust puudu. „Paratamatult Liseta haiguse ja Rosanna sünniga ei olnud mind nii palju olemas. Samas märkamist ja tuge vajasid ka nemad.” Õnneks on perele abiks olnud tragid vanaemad, kellele Kadi väga tänulik on.

Naine kiidab taevani ka Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu, kus ollakse väga toetavad ja hoolitakse igast perest ning lapsest. „Need on inimesed, kes on kogenud sama, mis meie ja päriselt mõistavadki. See pakub lohutust raskel hetkel ja hiljem mõnusat õlg-õla tunnet.”

Kui perel tuleb nüüd argielus keerulisemate olukordadega silmitsi seista, ütlevad nad omavahel alati: „See pole üldse oluline, elus on palju raskemaid hetki!” ja nad tõesti teavad, millest räägivad.

Liseta (taga püsti) koos vanemate ja õdedega. Anett Hallap

Elisabeti lugu

Seitsmeaastane Elisabet, kes täna armastab ülekõige laulda, tantsida ja iluvõimelda, sai neerukasvaja diagnoosi olles veidi rohkem kui kaheaastane. „Ühel ööl magas tütar natuke halvasti ja tema kõhtu silitades tundsin käe all mingit muna. Sisetunne ütles, et peaksime kontrolli minema. Võeti proovid ja ultraheli andis kinnituse, et see muna on vähk,” räägib Elisabeti ema Elena.

Algas teekond paranemiseni, mis tähendas Elisabeti jaoks piinarikast keemiaravi, lõikust ja kiiritust. Ravi lõppes 2015. aasta juuni alguses, kestes kokku kümme kuud. See tähendas iganädalast haiglas viibimist, olenevalt nädalast kestsid protseduurid ühe või neli päeva. Esimese aasta jooksul kontrolliti Elisabeti seisundit iga kolme kuu tagant: tuli anda vere- ja uriinianalüüs ning narkoosis viidi läbi magnetresonantstomograafia (MRT) uuring. Seejärel toimus kõik iga kuue kuu järel, hiljem juba kord aastas. Jälgimise all on tüdruk kokku viis aastat.

Kaks aastat kannatusi

„Elisabeti jaoks oli suures plaanis kaks aastat elust väga teistmoodi. Esimene aasta oli täiesti kinnine, sest liikusime vaid kodu ja haigla vahet. Aasta peale ravi lõppu on taastumise periood, kus oli soovituslik suuri seltskondi vältida, sest immuunsus on nõrk ja iga viirus võib viia haiglasse. Võtsimegi väga rahulikult – meil käidi küll külas, aga hoidusime rahvarohketest paikadest ja valisime, kus käia,” kirjeldab ema Elena. „Täna on kõik hästi. Ma tean, et ta on terve, tubli ja tal ei ole midagi viga. Elisabet läheb sügisel kooli, on väga sotsiaalne ja vahva tüdruk. Samas raske aeg mõjus talle kindlasti – tütar on rohkem minu küljes kinni, uute inimeste usaldamine võtab tal aega ja arstide vastu on hirm seniajani.”

Emana on Elena käinud maha pika tee. „Suudan sellest juba rahulikult rääkida. Tol hetkel, kui diagnoos tuleb, variseb ju kogu maailm kokku. Meie haiglasoleku ajal oli palju selliseid lapsi, kes on tänaseks inglilapsed. See on raske, et kohtud kellegagi ja järgmisel hetkel teda enam pole. Samal ajal pead olema hästi positiivne, et oma lapsega sellest välja tulla.”

Koju jäi ema ja õde ootama tänaseks üheksa-aastane Eva-Maria koos isa Evaldiga. Raske oli ka neil. „Eva-Mariale mõjus see rängalt, sest nelja-aastane laps ei saa ju aru, mis toimub ja suurim mure oli see, et mind ei olnud järsku tema jaoks olemas. Ka vanemal tütrel olid need ligi kaks aastat väga kodused, sest ei tohtinud ju väljast väiksele õele haigusi tuua,” räägib Elena. „Tegelikult hoidis meid kõiki sel karmil ajal jalul mu abikaasa, kes leidis alati õiged sõnad ja teod, et mind ja lapsi toetada. Ta uskus algusest peale, et kõik saab korda, muud varianti tema jaoks polnud. Olen talle tohutult tänulik. Läbielatu on meid kõiki kindlasti tugevamaks ja lähedasemaks muutnud.”

Elenale pakkusid suurt lohutust ka teised vanemad, kes sama on kogenud. „Ma tean, mida sa tunned saab öelda ainult see, kes tõesti on ise sama läbi teinud. Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu gupist oli mulle palju abi.” Liit pakub vanematele eelkõige emotsionaalset toetust ja mõistmist, psühholoogilist abi, aga tõsisemate juhtude puhul ka rahalist tuge ravi jätkamiseks.

Elisabet koos ema Elena ja vanema õe Eva-Mariaga. Janne Lass

Uskuma peab head

Elena paneb südamele, et inimesed, kelle läheduses keegi haigestub, ei kardaks oma tuge pakkuda ja olemas olla. „See, kui sõbrad raskel ajal ära kaovad on palju imelikum kui see, et nad uurivad, kuidas läheb. Toetus on väga tähtis – abi pakkumine, aga ka lihtsalt head soovid on teretulnud. Kui inimene tahabki olla rahus ja üksi, siis ta kindlasti annab sellest lähikondlastele märku,” leiab Elena.

Omast kogemusest teab naine kui oluline on koduses keskkonnas arstide pingutusi toetada. „Kui hakkasin jälgima Elisabeti toitumist ja meedikutega konsulteerides pakkuma talle teatud toidulisandeid, nägin peagi suurt erinevust. Keemiaravi on ju karm kogu organismile ja selleks, et lapse keha tuleks toime on vaja pakkuda parimat toetust.” Muidugi nõuab see kõik vanematelt väga palju südikust ja pingutusi, aga eesmärk on ju lapse tervenemine. „Kindlasti peab viimase hetkeni uskuma, et kõik läheb hästi. See võib olla vahepeal keeruline, aga kui vanem annab alla, siis mida peaks laps tegema?”

Laupäeval, 8. juunil leiab aset Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu poolt ellu kutsutud heategevuslik Pardiralli, mille eesmärgiks on vähihaigete laste ja nende perede toetamine. 2018. aastal koguti vannipartide võistuujumisega annetusi ligi 214 000 eurot. Ka Liseta ja Elisabet hoiavad sel laupäeval oma pardikestele pöialt.

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2600
helen.serka-sanchez@nipiraamat.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee