Varia

LAULU- JA TANTSUPIDU | Peakate on rahvarõiva väärikas osa – kanna seda uhkusega ka laulupeol! 

Reet Piiri / Eesti Rahva Muuseum, 29. juuni 2019, 16:39
Põhja-Eesti naine pottmütsiga (ERM 697_4)Foto: Eesti Rahva Muuseumi fotokogu
Peakate oli varem ja on siiani kogu rahvarõivakostüümi väga oluline osa. Mees võttis mütsi peast ainult söögilauas ja kirikus, naisterahvad näitasid peakattega oma perekondlikku seisu. Peakate rääkis ka sellest, kust kandi inimesega tegu.

Näiteks võis Viljandi laadal näha, kas laadaline oli tulnud Suure-Jaanist (tanul oli nurk ära keeratud), Kolga-Jaanist (tanu ots oli volti seatud ja kaarena taha tõmmatud), Pilistverest (kõrge tanu ots pilpa abil uhkelt püsti seismas) või hoopiski mujalt. Kui aga Viljandimaa tanud laiali laotada ja lõikena vaadata, siis on näha, et kõik on äärmiselt ühtmoodi – kokku murtud ristkülikukujuline riidelapp, kuklas väike õmblus ja pähe sättimiseks kurrupaelaga kokku tõmmatud. Erinevus on kokkuvoltimises ja pähe seadmises.

Samal teemal

Abielunaine oli alati kaetud peaga
Kihelkonna piires võidi kanda eri tüüpi peakatteid. Ka eri vanuses naised kandsid erinevaid peakatteid – vanemad naised pealinikut, nooremad väiksemaid tanusid. Ka tanud ei olnud päris ühtmoodi. Mõne naise laup kumas läbi niplispitsi, teise tanul oli tüllpits, kolmandal oli terve tanu õmmeldud tüllpitsist. Kõigil oli aga tanu tihedalt ümber pea, tanu serv oli juuksepiiril ja pits laubale ulatuv. Kuldne reegel oli aga, et abielunaine käis kogu aeg kaetud peaga, selleks oli tal tavaliselt palju erinevaid peakatteid.

Põnev fakt!
Tänapäeval armastavad rahvarõivakandjad kõige enam kuklasse kinnitatud siidpaeltega tanusid.

Katmata juuste umbusk
Neiud käisid katmata peaga, juukseid hoiti koos pärja või paela abil. 19. sajandil hakati juukseid palmitsema. Pikad paelad jäeti juuksepalmikute otsa rippuma. Sajandi keskpaiku läksid moodi ümber pea keeratud palmikud. Nõuti, et ka lapsega tüdrukud kannaksid naise peakatet. Arvati, et sünnitanud naine avaldab oma katmata juustega kahjulikku mõju, eriti karjale ja teistele „raskejalgsetele“ naistele.

Rätt ja linuk
Ajaliselt kõige vanemad naiste peakatted olid hoopiski mitmesugused rätikud ja linikud. Nii neiud kui ka naised kandsid pärgade ja tanude peal nelinurkseid kolmnurgaks kokku murtud ja lõua alt kokku seotud pearätte. Neiud kandsid neid sagedasti niisama, naised kas lihtsalt ilma muude peakateteta või ühes nendega. Tihti pandi rätik pähe tanu või mütsi kaitseks vihma, tuule ja päikese eest. Mõnel pool kanti peas kaht rätikut korraga. Niisugusel juhul oli alumine valge, pealmine kirju. Valge rätiku äär paistis eestpoolt kirju alt välja.

Pealina ja tanu vahepealne vorm oli linuk, mis meenutas välimuselt rohkem pealinikut. Linuka saba oli kahekordsest riidest ja kaetud tikandiga. Veel 19. sajandist on mälestusi linuka kohta Tartu-, Viljandi- ja Järvamaalt. Linukat olevat kantud kirikus ja pidudel, viimati oli ta ka pruutide peaehteks.

Liniku pähe seadmine on omaette kunst (ERM 027603_451_10)Foto: Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

Liniku pähe seadmine on omaette kunst. Kui linik on pähe seatud nii, nagu seda tegid kunagi meie esiemad, on kandja selles tänapäevalgi eriliselt ilus. Näiteks on seto naised oma esiemade mälestust suursuguselt hoidnud ja kannavad peakatet uhkusega. Linikut on näha ka mulgi riiete kandjatel. Ka saarte naised võiksid rohkem pealinikuid kanda. Hiiumaa rahvarõivaid näeb tantsupidudel palju, kuid peakatetena nende põnevaid nuutislinasid ja vallalislinasid ei ole üldse näha. 

Piirkonnad eraldi:

Lõuna-Eesti
Lõuna-Eesti tanudel on serva külge õmmeldud sirge äärega pits, millel on tihtipeale serva pingutamiseks linane niit läbi tõmmatud, et pitsiserv lainetama ei jääks. Tartu- ja Võrumaal pandi tanu pähe enam-vähem juuksepiirile, pits jäi otsaesisele. Külje pealt tuli tanu üle poole kõrva. Aga Viljandimaa naised oma juukseid täiesti ära ei varjanud.

Põhja- Eesti
Kuigi lõikeliselt on Põhja-Eesti tanu Lõuna-Eesti omaga samasugune, on neil erinevus nii kaunistustes kui ka kandmises. Silmapaistvamaks oli uhke madalpistes tikand ja pits oli õmmeldud serva peale, mitte külge. Vanematel tanudel oli serva peale õmmeldud helepunane siidpael ja sellele omakorda kardpits. Hilisemal ajal õmmeldi sinna ainult kardpael. Tanu sopp oli tärgeldatud ja hoidis püsti, sisse olid tõmmatud kurrud. Oma ilusat tanu kandsid naised uhkelt otse püsti, juuksed olid keskelt lahku kammitud ning langesid lahtiselt õlgadele. 

Pärnumaa, Lääne-Eesti ja saared
Pärnumaa, Lääne-Eesti ja saarte tanud olid omamoodi erilised. Igal kihelkonnal oli oma mood. Nende tanude vormi toetas riide vahele õmmeldud papp. Hiiumaa naiste peakatetele andis eripära juustesse palmitsetud kalevist palmik. Juustest ja palmikust punutud pats keerati ümber pea ning palmiku otsad jäid seljale rippuma. Abielunaised kinnitasid palmiku külge tanu.

Pottmütsid ja kabimütsid
Eesti põhja- ja läänepoolses osas kanti ka suursuguseid ja erilisi pottmütse ja kabimütse.

Pottmütsi kandmisest on teateid Harjumaa kihelkondadest 18. sajandi lõpust, 19. sajandi jooksul levisid need kogu Põhja-Eestis. Ilmselt meeldis see peakate tol ajal naistele nii väga, et mood kestis peaaegu 200 aastat. Veel 20. sajandi esimeste aastakümnete fotodel võib näha naisi, kel peas pottmüts.

Kahjuks arvavad tänapäeva naised, et neile pottmüts ei sobi ja rahvarõivakomplekti valides eelistatakse kostüümi, mille juurde sobib kanda tanu. Et pottmüts naise peas andis väärikust ja hoidis selja sirge, annab tunnistust lõunapoolsest Eestist Tallinnasse sattunud mehe jutustus. Nähes linna peal pottmütsidega naisi, arvas ta, et need küll keisri enda sugulased peavad olema, nii uhked näevad välja.

Põhja-Eesti naine pottmütsiga (ERM 697_4)Foto: Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

Kootud mütsid

Tagasihoidlikumad peakatted olid varrastel kootud mütsid. Neid kandsid nii naised kui ka mehed. Mandril oli see meeste peakate, Saaremaal aga hakkasid neid kandma ka naised. Saaremaal oli igal kihelkonnal oma mütsitüüp. Tänapäeval on näha, et tuttmütsi kantakse kõrvadele tõmmatult, kuid tegelikult kanti seda mütsi pealael ja ilu pärast. Ida-Saaremaa kihelkondades kahanes tuttmüts 19. sajandi keskpaiku suisa väikeseks ketasmütsiks. Seda jäid kandma ainult abielus naised – mütsi tutt oli paremal pool ja mütsi eesmine äär juuksepiiril. Mütsi hoidis kohal nöör, mis käis kurgu alla või kuklasse juuste alla kinni.

Jämaja naine kootud mütsiga, mida kaunistab riideribadest tutt. Foto: Johannes Pääsuke / Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

Murumütsid ja nokkmütsid
Murumüts ehk laadudega müts oli varem nii poisikeste kui ka vanemate meeste suvemüts. Tänapäeval näeb seda enamasti tantsupoiste peas. Mütsi on lihtne valmistada. See oli poolkerakujuline ning kuuest või kaheksast siilust kokku õmmeldud. 19. sajandil tulid mitmesuguste ametimütside eeskujul kasutusele nokkmütsid. Sajandi lõpul levisid need talumeeste seas laiemalt ja sobivad ka tänapäeva rahvarõivakandjale uuemamoeliste riiete juurde. 

Kesk-Eestis oli levinud ka torukübar. Põhja-Eestis ja Saaremaal hakati eelmise sajandi keskpaiku kandma ülalt laieneva rummuga kübarat. Kaapkübar kuulus eelkõige piduülikonna juurde. Suvel on mehed kandnud ka õlgkaabusid, mis olid moes 19. sajandi keskpaiku. Leidus ka juurtest punutud kaabusid.

Põhja-Eesti mees (ERM 020961_147_49) Foto: Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

Hea teada! 
Kanna peakatet uhkusega ka laulupeol! Laulu- ja tantsupeoliste seas võiks peakatete kandmine olla mitmekesisem ja pakkuda kirevamat vaatepilti. Eesti rahvarõivaste juurde kuulub väga suur hulk toredaid peakatteid, nende hulgas ka sarvilisi ja kettakujulisi, nelja- ja kolmesopilisi mütse, peakotitaolisi atte ja karbuseid ning muudki põnevat. Kanname uhkusega!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
kadi.saar@nipiraamat.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee