Lemmikloom

Lemmiklooma valik on nagu kiirkohting: otsid üht, võid võtta teise (1)

Kais Allkivi, 29. juuni 2019, 00:01
VÄLIMUS LOEB: „Enamik inimesi arvab, et nende valitud koer näeb hea välja,“ ütleb Indiana ülikooli psühholoog Samantha Cohen. Samuti kalduvad koeraomanikud arvama, et lemmik meenutab neid iseloomult.Foto: PantherMedia / Scanpix
Paljud, kes on võtnud endale loomade varjupaigast karvase sõbra, on kogenud sõnulseletamatut äratundmist. Ka teadlaste uurimused viitavad, et lemmiku valik on osaliselt alateadlik. Katsed näitavad, et kiiremini leiavad kodu koerad, kes kergitavad sagedamini kulme, ning kassid, kellele meeldib end asjade vastu hõõruda. Iseloomu ja välimusega seotud eelistused ei pruugi aga otsustamisel määravaks saada – nii nagu pimekohtingulgi.

Indiana ülikooli psühholoogid, kes on seni analüüsinud inimeste paarisuhtepartnerite valikut, on asunud uurima, kuidas leitakse endale sobiv neljajalgne sõber. Nende ajakirjas Behavior Research Methods ilmunud artiklist selgub, et varjupaigast koera võtma minnes ei tea inimesed sageli täpselt, millist seltsilist hing ihkab.

Samal teemal

„See, missugust koera inimesed enda sõnul soovivad, ei ole alati nende valikuga vastavuses,“ nendib põhiautor Samantha Cohen, kes kogus uurimuseks andmeid loomade varjupaigas vabatahtlikuna töötades. „Soovitasin külastajatele koeri vastavalt nende eelistustele, kuid märkasin sageli, et lõpuks viivad nad koju mõne muu koera,“ vahendab Coheni kommentaari EurekAlert!.

Teadlased võrdlesid seda, millist koera varjupaiga külastajad otsivad, ning kuidas nad iseloomustavad väljavalitud lemmikut. Nii tulid ilmsiks väidetavad ja tegelikut eelistused. Küsitluses osales 1229 inimest, kellest 145 otsustas koera adopteerida. Aluseks võeti 13 koerte käitumise ja välimusega seotud tunnust. Esmalt tuli märkida, kas tunnuse lõikes on kindel eelistus, ja seejärel valida kahe-kolme variandi vahel.

Sõbralikkust pidas koera valikul oluliseks 88 protsenti vastajaist (neist 83 protsenti eelistas väga sõbralikku koera), mänguhimu 75 protsenti (69 protsenti eelistas mõõdukalt mängulustlikku koera), energilisust 74 protsenti (86 protsenti soovis keskmiselt aktiivset koera), suurust ja vanust 73 protsenti küsitletutest (59 protsenti võtaks meelsasti keskmise suurusega ja 65 protsenti kuni kaheaastase koera). Erutuvust hindas tähtsaks teguriks 69, intelligentsust 67, kaitsvat iseloomu 66, närvilisust 58, treenitust 56, sugu 36, puhtaverelisust 28 ja värvust 14 protsenti varjupaiga külastajatest.

Tähtsad suurus ja mänguhimu

Adopteerijate eelistused olid teiste külastajatega üsna sarnased, kuid nad pidasid vähem tähtsaks seda, kuivõrd energiline, kergesti erutuv, kartlik ja kaitsva loomuga koer on. Inimesed, kes varjupaigast lemmiku leidsid, olid tõenäolisemalt valmis võtma vanema, segaverelise, tumeda karvaga ja pelglikuma koera.

Väidetavate ja tegelike eelistuste vahel oli küll seos, ent oluliseks sai seda lugeda vaid soo, suuruse, intelligentsuse, vanuse ja mänguhimu puhul. Muud tunnused ei mänginud otsuse langetamisel erilist rolli. Uurijad arvutasid iga tunnuse lõikes välja, kui suur osa adopteeritud koertest vastas omaniku algsele eelistusele. Soovitav ja tegelik iseloomustus lahknesid keskmiselt ligi kolmandiku (29 protsendi) ulatuses.

VÄLIMUS LOEB: „Enamik inimesi arvab, et nende valitud koer näeb hea välja,“ ütleb Indiana ülikooli psühholoog Samantha Cohen. Samuti kalduvad koeraomanikud arvama, et lemmik meenutab neid iseloomult.Foto: PantherMedia / Scanpix

Et lemmiklooma valikut võib mõjutada seegi, kuidas varjupaiga töötajad hoolealuseid iseloomustavad, kõrvutasid teadlased adopteerijate hinnanguid töötajate antud hinnangutega, mis saadi mahukast andmebaasist, kuhu oli kantud info kõigi varjupaiga koerte kohta.

Eeldatavalt saab päevast päeva loomadega tegelevate töötajate iseloomustusi pidada objektiivsemaks, sest adopteerijad võivad kohandada hinnanguid algsetele eelistustele vastavamaks ning on saanud koera käitumist jälgida väga lühikese aja jooksul. Iseloomutunnustest olid varjupaiga külastajad ja töötajad sarnaselt hinnanud vaid koerte ärrituvust, muul juhul polnud hinnangutel seost või läksid need lausa vastuollu.

Varasemate uurimuste põhjal leiavad tõenäolisemalt kodu heledat värvi, puhtatõulised, väiksemakasvulised ja noored koerad. Samuti kiputakse eelistama hulkuvana leitud loomi neile, kellest omanik on loobunud, kuna viimaste puhul peljatakse käitumisprobleeme.

Ka selle varjupaiga 2016.–2018. aasta andmeid analüüsides ilmnes, et kiiremini pääsevad koju hulkuvana leitud ja väiksemat kasvu koerad, ent karva värvus ja käitumisega seotud tunnused ei mõjutanud varjupaigas ootamise aega. Väike mõju oli vaid sõbralikkusel. Kuigi üle kolmandiku inimestest on enda sõnul nõus võtma koju väga mängulustliku koera, peavad koerad, kes tahavad palju mängida, tegelikkuses teistest kauem ootama, kuni omaniku leiavad.

Kulmutõsted ja kutsikanägu

Mis meie alateadlikke valikuid suunab? Briti, Saksa ja USA teadlased avastasid 2013. aastal, et varjupaigakoertel, kes kergitavad kulme ja manavad sel moel näole nunnu kutsikailme, on suurem šanss kiiremini koju pääseda. Ajakirjas PLOS One avaldatud uurimuse autorid oletasid, et nooruslik ja sõbralik näoilme on evolutsiooni käigus õpitud nõks, mille abil koerad end inimesele meeldivamaks muudavad.

Sama uurimisrühm vaatles ka kasside näoilmete seost sellega, kui kiiresti nad adopteeritakse. Teadlased tegid kindlaks kõik võimalikud kassi näoilmed, mis hõlmavad 28 näolihaste, kõrvade, keele, suu, nina ja silmalaugude liigutust. Nad jälgisid 106 kassi kolmes Suurbritannia loomade varjupaigas. Tulemus oli üllatav: ehkki imearmsate suurte silmadega või pahuralt grimmassitavate kiisude pildid löövad internetis laineid, ei mõjutanud kasside ilmed seda, kui ruttu nad kodu leidsid.

Teisalt tuli 2017. aasta uurimusest välja, et kassid, kes hõõruvad end mööbli ja mänguasjade vastu, peavad varjupaigas veetma 30 protsenti vähem aega. Seletus: kuna kass hakkas inimesega koos elama kümneid tuhandeid aastaid hiljem kui koer, pole tal olnud nii suurt evolutsioonilist survet inimesele meeldida.

Foto: karikdickinson / Pixabay

Samantha Cohen soovitab inimestel, kes tahavad varjupaigast kodulooma võtta, mitte keskenduda ideaalnägemusele, vaid lähtuda üksikutest olulisimatest tunnustest. Vastasel juhul võib hea lemmikukandidaat vähem tähtsate tunnuste tõttu kõrvale jääda. Näiteks kui inimene otsib Iiri hundikoera, sest see tõug on suurt kasvu, ustava loomuga ja ajab vähe karva, võib ta maha kanda sarnaste omadustega segaverelise koera.