Uudised

Täna on heinamaarjapäev: loe, kuidas heinategu vanasti käis! (1)

Laura Liinat , 2. juuli 2019, 05:45
Tänapäeval teevad heinakoristuse ära masinad, vanasti käis see kõik käsitsi.Foto: Peter Kleinau/Unsplash
Heinamaarjapäev on Eesti rahvakalendris seotud ikka heinategemisega, olles jaanipäeva kõrval teiseks tähiseks, mil heinateoga algust peaks tegema. Palusime sel puhul vanaproua Hilju Koppelil (83) meenutada oma nooruspõlves aset leidnud heinategusid.

«Heinategu oli nagu kartulipanek ja -võtt, ikka suure seltskonnaga talgutena,» jutustab Hilju, sest oli oluline hein hea ilmaga kiiresti ära teha, ja lisab: «Ega’s loom siis ka vana heina tahtnud!»

Samal teemal

Et töö kiire ja korralik oleks, oli vaja järgida mitmeid tõdesid ning iga töö peale leida tark ja vilunud tegija. «Mina olin niitja. Vanaisa Johan õpetas mind nooruspõlves otra niitma. Tänu taime väikesele kasvule oli seda lihtsam pügada, et saaksin tehnika selgeks. Niita tuleb nii, et vikatikand on vastu maad, siis tõmbad kaare,» elavnevad naise mälestused.

Prouale meenub, kuidas sai omal ajal abikaasa Rolandilegi niitmist õpetatud: «Mu mees tuli ja niitis nooruse jõuga heina asemel hoopis kõik varred katki. Ega vikatile varre tegemine kerge olnud, käepidemeks pidi olema hea väänlev puu. Nii ma teda siis pärast noomituste saamist õpetasingi.»

«Minu ema Leida oskas hästi vikatit luisata. Kui olime heinamaal, olid kõik temal järjekorras, isegi mu isa, olgugi et ta osanuks ise ka seda teha,» räägib Hilju ja selgitab, et kui oli paks hein või kivid, võis vikat ka 50-100 meetri peale nüriks minna.

Heinategu ei piirdunud aga vaid niitmisega. Tuli kaarutada ja paari päeva pärast see siis jälle ümber keerata. «Hea perenaine oskas alati käega katsuda, kas hein oli piisavalt kuiv,» kergitab naine saladusloori kindlatelt oskustelt. Ka kuhjategemine, mis esmapilgul näib lihtne, polnud kerge ülesanne.

1953. aasta pilt Lõuna-Eesti heinateolistest.Foto: Erakogu

Heinateole olid alati ühes võetud ka söögid-joogid. Hilju peres praeti selleks puhuks liha või kotlette, suitsutati sinki ning kindlasti sai head kosutust hapupiimast! «Vanaisa hapendas joogiks ka kasemahla,» loetleb proua toite heinateo ajal.

Kui hein tehtud, hoolitseti ka selle eest, et saunavihad valmis saaksid. «Viha jaoks võeti pehmed oksad ja seoti takunööriga punti. Seejärel riputati need nöörile kuivama. Kel oli kohta sauna juures räästa all, pani sinna,» teab Hilju.

«Muide, kasevihtu tegi minu vanaisa nii, et nööri asemel sidus kaseoksaga. Keerutas oksa ja põimis selle varte vahelt läbi ning sidus siis punti. Oks pidi olema peenike ja lehtedeta, siis hoidis hästi kinni,» meenub talle veel üks sidumisviis.

Sõjajärgses Tabiveres käis Hilju pere alati jaanitulel mõisapargis, kus olid kohalikud pillimehed, kiik, üle tule hüppamine ja mängud – tavaline külapidu, nagu ta ütleb. «Eks mingid peigmehe ja pruudi asjad olid ka, aga kes neid enam mäletab!» mainib proua muiates.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
kadi.saar@nipiraamat.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee