Nipid

UNUSTATUD VANA | Hästi toimivad tervisenipid eelmisest sajandist 

Laura Liinat, 13. november 2019, 05:56
Kui kurk oli kare, aeti oma aia marjadest tehtud mahl kuumaks ja söödi mett.Foto: Igor Miske / Unsplash
„Vanasti olid talved nii külmad, et terve Saadjärv oli korralikult jääs. Maja aga suudeti selle külmaga alati soojaks kütta. Ehk seepärast muud haigused kui köha ja nohu ei kimbutanudki,“ meenutab Hilju Koppel (81).

1940ndatel veetsid lapsed külmale vaatamata suure osa ajast väljas: mängides, saunast lumehange heites ja kooli kõmpides. «Käisin seitsme kilomeetri kaugusel jalgsi koolis ja selleks, et jalad ära ei külmuks, kooti lastele villasest lõngast karupüksid, sest ega meil selliseid sukkpükse polnud. Olid vaid trippidega villased sukad. Vanaema Amalie kudus ja ema Leida pani need mulle igal hommikul jalga. Miskipärast oli mul nendega häbi käia ja nii kõndisin otsejoones puukuuri ning peitsin püksid enne kooliminekut puude vahele ära,» meenutab Hilju. Hoolimata protestist, õnnestus tal siiski haigeks jäämist vältida. «Ilmselt aitas see, et maariietus oli ikka villane. Ei mingit sünteetikat!»

Kui külm näpistas
Pigem võis külm näpistama hakata hoopis tuppa minnes, sest kellel õues mängides ikka aega jälgida oli, kas oli soe või külm! Nii polnud harv, kui pärast
lumesõja pidamist võisid kindad käes lausa püsti hoida – need olid nii külmunud, käed samamoodi. «Ema võttis raasuke soolavett ja mudis minu varbaid ning sõrmi sellega. Siis pani peale mingisugust salvi – see kõik mõjus ja külmavõetud kohad taastusid ilusti,» sõnab ta. «Seda ma aga ei mäleta, et nohu kuidagi ravitud oleks. Kui kurk oli kare, aeti oma aia marjadest tehtud mahl kuumaks ja söödi mett. Või anti sooja lehmapiima juua, mis, nagu tol ajal räägiti, pidavat ka tuberkuloosi levimise ära hoidma. Köha korral tehti sinepipulbriga jalavanne, taldu määriti hanerasvaga ning seejärel pandi laps ahjusuu ette soojenema, villased sokid jalas,» kõneleb Hilju lihtsamatest raviviisidest. Kui midagi tõsisemat ette tuli, tehti ikka salve ja leotisi.

Kriimustuse, haava ja paistetuse tarvis küpsetati sibul ahjus poolvalmis ning asetati seejärel õige koha peale. Foto: Micheile Henderson / Unsplash

Samal teemal

Punapeedilehed, sibul ja kartulikaabe
«Kord hakkas isa Hermannil käsi mädanema ja arstid ei osanud teda aidata. Ta läks kuuskede juurde, võttis neilt vaiku ja keetis sellest või ning meega määrde, mis aitaski.» Hiljule meenub veel, kuidas põletikulisele kohale seoti ööseks punapeedilehti ning kriimustuse, haava ja paistetuse tarvis küpsetati sibul ahjus poolvalmis ning asetati seejärel õige koha peale. Hommikuks olevat olnud kõik vaevused kadunud kui tina tuhka. «Kui liigesed olid haiged, sidus mu vanaema punase villase lõnga ümber käe. Jalaveenidele tehti kompressiks kartulikaabet: õhtul pandi riivitud kartul peale ja seoti kinni, hommikuks oli kaabe must ja põletik kadunud.»

Üks rohi kõigile – palderjan
Kõik need ravimeetodid ei jäänud ainult 20. sajandi esimesse poolde. Ka täiskasvanuna vanemate juurde minnes sai ta külmetusest põhjustatud radikuliidi vastu abi rahvameditsiinist: «Isal oli aasta otsa seisnud viinast ja tammetõrudest leotis, mille kohta öeldi kriipsurohi. Ta kriipsutas seda mu selja peale ja see mõjus väga hästi!» Väikese muigega lisab proua, et tema vanaemal oli üks rohi kõigile, sõltumata vanusest või hädast: «Kui tundsid, et ei
saa magada või oled uimane, on paha tunne või hakkad haigeks jääma, võta
15 tilka palderjani! Nii ta meile, lastele, õpetas.»