Uudised

TEINE ADVENT: vaatame ajas tagasi, millised olid jõulud kunagi! (2)

Laura Liinat , 8. detsember 2019, 10:00
Vahel on tore meenutada millised on vanad traditsioonid!Foto: Alisa Anton / Unsplash
Meie suur jõuluootus saab tänapäeval sageli tänu kauplustele, kohvikutes kõlavatele viisidele ja kardemoniselt lõhnavatele lettidele otsa enne, kui pühad kätte jõuavad. See on muutnud ka meie arusaamist jõuludest. Vaatame aga ajas tagasi, millised olid jõulud kunagi!

Valge aja kiituseks

Vanasti märkis jõuluaeg pikemat perioodi, kui me tänapäeval oleme harjunud arvama – toomapäevast kolmekuningapäevani. Nii pole imestada, et rikkalikud kombed ja uskumused pühadepidamisse ära mahtusid.

Samal teemal

Et jõuludest õigesti aru saada, tuleb vaadata pühale pragmaatilise eestlase pilguga, kelle igapäevased toimetused sõltusid loodusest. Jõulud lõpetasid päikesekalendri ja tähistasid talvist pööripäeva, valguse võitu pimeduse üle. Nagu tänapäevalgi, tähendas see pikemaid päevi, ainult et praeguse, pigem tubase eluviisi juures pole see meile töötegemisel enam nii määrav.

Tee ära, ja siis ära tee!

Jõuluajal kehtis üleüldine töökeeld. Kodu pidi saama koristatud hiljemalt jõululaupäeva hommikupoolikuks. Takud pidid jõuluks olema kedratud
ja kindlasti ei tohtinud olla pooleli kindakudumist. Ka tööriistu ei tohtinud väljaspool kodu laokile jätta, et kurjad jõud neid kahjustada ei saaks.

Kuhjad kere alla

Jõuluajal toodi tuppa õled, aga ka heina ja põhku. Vanadel eestlastel seostus sellega rohkelt uskumusi. Nii arvati, et tuppa toodud õled hoiavad suvel eemal pikse, annavad korraliku heina- ja viljasaagi ning õlgede sasimine kutsuvat suvel põllule keerutama tuule.

Õled hoidsid jõuludeks puhtaks küüritud põrandaid ka määrdumise eest, olid palja jala all soojad ja summutasid müra – viimane oli oluline, sest pühade ajal oodati kodusid külastama esivane- mate hingi. Seepärast ka suisa magati õlgedel, et voodid jääksid hingede kasutada.

Ära unusta vanu jõulukombeid!Foto: Joanna Kosinska / Unsplash

Jõulunõidus hoiab kurja eemale

Eestlased on aastasadu mõelnud: parem karta kui kahetseda. Nii asetati tõrjemaagiaks lauta, talli või koerakuuti raudesemeid, söe, kriidi, savi või muu säärasega tõmmati üks või kolm risti maja ja kõrvalhoonete ustele, akna- laudadele, väravale, ahjusuule, aga ka kirstudele, nõudele, kottidele. Nii ei saanud kuri majja ega õnn välja! Et hoida eemal haigused, võeti jõuluhommikune näopesu ette veega, millesse oli pistetud hõbevalget: sõrmus, münt või prees.

Kroonitud laed

Arvatakse, et õlgedest tehtud jõulukroonidega püüdsid esivanemad järele aimata mõisates ja kirikutes nähtud kroonlühtreid. Nende valmistamiseks kasutati peale kõrreliste rohttaimi, käsna, sulgi, lõnga, linte, linnumunade tühjaks puhutud koori, küünlaid, riidetükke jms.

Hommikune saun

Jõululaupäeval saunas käimine on olnud oluline kõikjal Eestis. Seda tuli teha aegsasti, et ka kirikusse jõuaks. Pärast puhtaks pesemist pandi selga uuem ja parem rõivas. Ka lapsed said jõululaupäeval saunaskäigu järel esimese jõuluüllatusena omale uued jalavarjud ja üleriided. Pesuvesi ja vihad jäeti aga saunalavale esivanemate hingedele!

Kingiks praktilised asjad

Jõuluaegne kinkimiskomme oli omane ka vanadele eestlastele. Enne jõuluvana olid kingituste üleandjad perevanemad. Teistesse peredesse viidi jõuluõlut, pakuti pähkleid ja toitu, lapsi rõõmustati uute riiete, jalanõude, maiustuste, lugemis- ja kirjutamis- vahenditega. Rõivaesemed, näiteks sall, müts, põll, jakiriie jne, olid põhilised kingid ka täiskasvanutele.

Maaperedesse ilmusid kuused 19. sajandil. Esialgu toodi need tuppa koos õlgedega – kui õled said rehetuppa, siis kuusk puhtasse kambrisse. Kuusk riputati latvapidi lakke aampalgi külge, pandi lauale, põrandale või puuriti pingi sisse auk ja tõsteti sinna seisma. Ehtimiseks kasutati komme, õunu, värvilisi klaaskuulikesi, kellukesi ja (looma)kujundeid. Küünlad seoti kuusele niidiga. 

Lapsi reeglina kaunistamisse ei kaasatud, sest jõulupuu oli neile üllatus. Jõulupuul võidi valida endale ka nimeline küünal ja jälgida selle põlemist – kelle oma põles kauem, sel oli pikem elu ees.

Ka lapsed armastavad vanu traditsioone, räägi neile nendest!Foto: Paige Cody / Unsplash

Oluline ohvrijook

Jõuluõlle joomine on pärit põhjamaade kultuurist ja see komme ulatub meieni paganlusest. Nii nagu jõululeivalgi, oli ka õllel tervistav ja tugevdav toime – seda valati ja piserdati õlgedele, põrandale, saunakerisele ja kaevu ning pandi loomadele antavatele leivatükkidele.

Samuti tulid jõuluks koju mehed, kes tegid tööd laevadel. Tiheda läbikäimisega külas tähendas see, et meestel oli põhjust ka omavahel kokku saada ja maitsta pruulitud õlut ning vestelda, mis maailmas nähtud.

Jõuluhanest jõuluvanani

Jõululaupäeva õhtupoolikul ja esimesel jõulupühal oli tark olla perega kodus, et hoida nii eemal võimalikku halba. Seevastu muul ajal liikumiskeeldu polnud – jõuluaeg oli ikka sugulaste, sõprade, naabrite ja kogukonnaga suhtlemise päralt. Näiteks käidi meelelahutuseks külas ka maskeeritult! Riietati end tagur- pidi kasukasse või lina peale tõmmates jõuluhaneks. Hani käis külas peamiselt jõululaupäeva hommikul saunalistel, sulistades nokaga vees, keresid vitstega lüües tervist tuues, nokkides ja näpistades lapsi ning juues vett ja õlut.

Saaremaal oli populaarne ka sokumaskeering. Soku ülesanne oli pererahvast puksida, nalja teha ja tembutada. Kindlasti tuli sokud aga tuppa lasta, et perel oleks hea käekäik ning majas valitseks õnn. Soku tembutamist sai vaigistada, kui teda hea-paremaga kostitada.

Kui 20. sajandil hakkas kodusid külastama jõuluvana, ei olnud ka tema meile tänapäeval tuttava välimusega. Tal võis olla seljas pahupidi kasukas, peas karvamüts, jalas vildid ja käes labakindad. Tähtsam kui kingikott oli hoopis vitsakimp. Samamoodi kui mardi- ja kadrisandid kontrollis ka jõuluvana laste tublidust ja virkust ning jutustas lugusid.

Kasutatud kirjandus: «Eesti rahvakalender VII»

;