Inimesed

ARVAMUS | Tippkokk Dimitri Demjanov: „Puhast kohalikku toitu süües oled tervem, töökam ja õnnelikum!“ (6)

Dimitri Demjanov / Nipiraamat, 5. veebruar 2020, 05:32
Dimitri Demjanov on Eesti restoranikultuuri grand old man, Eesti Kulinaaria Instituudi asutajaFoto: erakogu
Alles olid ajad, mil meil polnud toidupoes midagi saada ja kõik pered majandasid säästlikult, nüüd aga oleme hoopis teises äärmuses ja kipume toitu liialt raiskama, ka mõtlematult varuma.

Minu ema ütles: „Elasime puuduse üle, küll ka külluse üle elame.“ Küllusega kaasneb valikute tegemine. Selleks, et teha õigeid valikuid, on vaja kogemust ja haridust, et tekiks toiduintelligents. Kui koolis, kodus või lasteaias ei õpetata toidu väärtust ega sellesse õigesti suhtuma, ongi meil praegune „tulemus“ käes.

Miks me oleme raiskajad?
Võib-olla on toit mingis mõttes üle hinnatud. Toidu kvaliteedi puhul on vaja rääkida maitsest ja kogusest. Osta tuleks korraga vähem, aga paremat, eelistada kohalikku toorainet, mis piirkondlikult ja geneetiliselt meile paremini sobib.

Mida on jaapanlase külmkapis kõige rohkem?
Õige: valgust! Erinevalt meist, kes me ostame nädalas korra suure koguse, ostab jaapanlane grammitäpsusega selle koguse, mida tal üheks toidukorraks vaja läheb. Ja midagi ei lähe raisku.

Miks visatakse naaberriikides toitu vähem ära kui meil?
Ehk on toidu teekond põllult põske lühem ja toidukultuuri juured sügavamal? Pigem arvan, et meie tarbimisharjumused soodustavad toidu ületootmist ja see uuesti ületarbimist. Peaksime leidma sellise toidupoliitilise lahenduse, et mida tervislikumat kohalikku toitu toodetakse, seda väiksemad on maksud tootjale. Veelgi parem: kui väiketootja toodab puhast kraami, vabastame ta üldse maksudest! Võidame rahva ja riigina, sest puhast kohalikku toitu süües on inimesed tervemad, töökamad ja õnnelikumad.

Mida saame veel ise ära teha?
Peame teadvustama, et toit on elu üks olulisem osa, mis toob küllust, õnne ja naudingut. Kui me oskame hästi süüa teha, hindame toidu loomulikku maitset ja suhtume austusega kogu toiduahelasse, ei ole ka nii palju raiskamist. Kahjuks ei oska me ära kasutada kõike, mida emake loodus meile pakub. Peame teadlikumalt rakendama köögis teooriat „ninast sabani“ – kasutama kõik looma- või linnusaadused lõpuni ära –, tingimusel, et teame, kuidas nendega ümber käia.

Samal teemal

Näen Eestis tulevikku, kus on toidukohad igaks elujuhtumiks ja väljas söömine muutub domineerivaks: käime kõrvaltänava taskukohases bistroos hommikusööki söömas, lõunal töökoha lähedal restoranis, kus hea ja õiglase hinnaga road. Sellest võidavad kõik, kui toome inimesed õhtutigi kodupliidi tagant ära. Kulub ju toiduvalmistamisele aeg, mis on hindamatu – laseme siis seda teha proffidel. Seniks peame enda toitumisplaanides mõne püsiva reegli kehtestama – sageli ja vähem, aga paremat. Inimene ei tohi tundideks söömist ära unustada ja siis, kui juba näljast nõrkemas, ahmida sisse või osta koju suure korvitäie toitu.

Sa oled see, mida sööd ja kuidas sööd! Toit olgu elamus ning nauding.

Dimitri Demjanov on Eesti restoranikultuuri grand old man, Eesti Kulinaaria Instituudi asutaja