Uudised

PÕNEV KOMBESTIK | Udmurdi vastlad: võipidu ehk vöidõr kestis kuni kaks nädalat (1)

Nikolai Anisimov, Eesti Kirjandusmuuseum; Nipiraamat, 20. veebruar 2020, 16:40
Vastlapäeval sõideti mäest alla suuskade, kelkude, spetsiaalselt kohandatud pinkide, vokkide ja saanidega ning kukuti lumme.Foto: ekraanitõmmis
Udmurdi vastlaid ehk vӧidõri („vöi aeg“) tähistati 7-8 nädalat pärast uut aastat ehk siis veebruari lõpus või märtsi alguses. Selleks valiti kuu kahanemise ja noorkuu ilmumise nädal. Tavaliselt alustati pidutsemist neljapäeval ning lõpetati pühapäeval või esmaspäeval. Mõnikord kestis võipeo ettevalmistus ja pidamine kokku kaks nädalat.

Enne vastlanädalat pesti kohustuslikus korras end saunas, „et pääseda kevadesse puhtana ning puhastuda kõigist haigustest ja pattudest“. Sel ajal põletati ka haigete inimeste riided, et takistada haigestumist tulevikus. Hommikul küpsetati igas majas leiba ja pannkooke ning valmistati liharoogasid. Neljapäeval algasid külaskäigud sugulaste juurde, mis kestsid mitu päeva. Igas majas jagati erinevaid kingitusi, näiteks rätik, põll või särk, mida kanti paar päeva ja anti siis kinkijale tagasi, voltides nende sisse kingituse.

Võipeo ärasaatmine
Vastlapeo lõbustused jõudsid haripunkti alles pühapäeval, mil peeti võipeo ärasaatmist. Sellel päeval kaunistati hobused ‒ loogale seoti kellukesi ning tikitud pearätikuid, lakale paelu, turjale seati kodukootud tekid, vahetevahel pandi hobustele isegi püksid jalga. Vahel pandi saanile ka raudahi, mida köeti ja seejärel külas ringi sõideti. Küla otsas põletati õlgesid ning hobuste või saanidega sõideti üle lõkke. Ringi liiguti sel päeval tõrvikutega, teinekord ehitati ka kiik ja kiiguti.

Hobused kaunistati ‒ loogale seoti kellukesi ning tikitud pearätikuid, lakale paelu, turjale seati kodukootud tekid, vahetevahel pandi hobustele isegi püksid jalga. Foto: ekraanitõmmis

Maagilise sisu hääbumine
Esmaspäeva esimesel poolel sõitsid noored vaikselt külatänavatel saanidega, mis olid täidetud vanade vihtadega ja millest püüti külast väljaspool lahti saada. Päeva teises pooles käisid naised külahoovides, kaasas joogid (meski ja õlu) ja mädarõikajuured. Neid pakuti meestele, mädarõikajuurt hammustades öeldi: „See ongi kõik, mis vastlast jäi!“.

Vastlapäeva tähistamine lumme kukkumise, sugulastega koos peetud rituaalse pidusöögi ja surnud lähedaste kostitamisega tähistasid pika ja raske talveaja lõppu ning kevade tulekut koos kõikide selle muredega. Algupäraselt oli neil pidustustel maagiline iseloom, mille eesmärgiks oli kindlustada uus saak. 20. sajandi keskpaigast alates nende rituaalide maagilisele mõttele alati ei mõeldud, vaid peamiselt lahutati meelt ja lõbutseti. Tänapäevaks on see rituaal põhjalikult muutunud. Sageli kutsutakse vastlaid vene talve ärasaatmiseks. Peo struktuur muutus ning selle maagiline sisu on kadunud.